Käesoleva postitusega saab avapaugu projekt "vaatame ära kaks tosinat uuema aja õudusfilmi, et saaks rahulikult höffi ajal erinevais Haapsalu asustatud punktides õlut libistada". Need kaks tosinat on kenasti oma järge ootamas, enamik selliseid mida meie kinolevis näidatud ei ole. Mis võib muidugi vihjata sellele, et tegemist on äärmiselt nirude filmidega, kinos näidatakse tänapäeval ju igasugust kraami. Aga no tasakesi väikestestes annustes, mitte üle kahe filmi päevas, vast ei tapa. Død snø(2009) jääb ka praegu vaatamata. See tundub et läheb raudselt höffi kavva, nii et vähemalt ühe filmi vaatan ikka Haapsalus ka ära.
Alustasin oma maratoni aga laastukesega The Horribly Slow Murder with the Extremely Inefficient Weapon(2008). Mis, nagu pealkirjastki järeldada võib, on täitsa naljakas vaatamine. Filmiajas napid kümme minutit, reaalajas aga pikki aastaid jälitab üht õnnetut ohvrit valgeks võõbatud näoga surematu maniak, kes oma ohvrit lusikaga surnuks peksta üritab. Ehk kaks minutit liiga pikaks venitatud, aga võttis läbi enamiku õudusfilmi klišeesid ja tõi korduvalt muige näole. Verd lendas ka.
Mu arust täiesti kõlblik höffil näitamiseks, oluliselt parem kui enamik neid laastukesi, mida eelmisel korral filmide ette näidati.
Käesoleva postitusega saab avapaugu projekt "vaatame ära kaks tosinat uuema aja õudusfilmi, et saaks rahulikult höffi ajal erinevais Haapsalu asustatud punktides õlut libistada". Need kaks tosinat on kenasti oma järge ootamas, enamik selliseid mida meie kinolevis näidatud ei ole. Mis võib muidugi vihjata sellele, et tegemist on äärmiselt nirude filmidega, kinos näidatakse tänapäeval ju igasugust kraami. Aga no tasakesi väikestestes annustes, mitte üle kahe filmi päevas, vast ei tapa. Død snø(2009) jääb ka praegu vaatamata. See tundub et läheb raudselt höffi kavva, nii et vähemalt ühe filmi vaatan ikka Haapsalus ka ära.
Alustasin oma maratoni aga laastukesega The Horribly Slow Murder with the Extremely Inefficient Weapon(2008). Mis, nagu pealkirjastki järeldada võib, on täitsa naljakas vaatamine. Filmiajas napid kümme minutit, reaalajas aga pikki aastaid jälitab üht õnnetut ohvrit valgeks võõbatud näoga surematu maniak, kes oma ohvrit lusikaga surnuks peksta üritab. Ehk kaks minutit liiga pikaks venitatud, aga võttis läbi enamiku õudusfilmi klišeesid ja tõi korduvalt muige näole. Verd lendas ka.
Mu arust täiesti kõlblik höffil näitamiseks, oluliselt parem kui enamik neid laastukesi, mida eelmisel korral filmide ette näidati.
0 comments:
Postita kommentaar