Üldiselt ma ei ole mingi eriline korvpallisõber. Neil ammustel aegadel kui MJ ja Pippen ja Rodman veel koos Bullsis möllasid ja Shaq Orlando praktiliselt üksinda peaaegu NBA meistriks vedas natuke olin. Praegu vaatan telekast tiitlivõistlusi, kui peale satun. Samas eesti oma liiga ja koondise tegemisi ma ennast vaatama sundida ei suuda, sest võrdluses meestega, kes seda mängu tõesti hästi oskavad, on platsil toimuvat suisa piinlik jälgida. Isegi rahvusliku spordiala tragöödia jättis külmaks, kui ikka mehed mitu mängu järjest ainult kolmeseid mööda oskavad uhada, siis ehk kulubki natuke mudaliigas müttamist ära.Treeningust vabal ajal vaadaku aga Hoop Dreams(1994) ära. Esiti pooletunnisena kavandatud ja lõpuks pea kolmetunniseks veninud dokumentaal kahe NBA-sse ihkava poisi toimetamistest. Ühte kasvatab ainult ema, teise isa teeb esiti kõvasti narkot ja sünnib siis kristlasena ümber, raha on mõlemil perekonnal vähe. Kooliskäimine kipub vägisi pallimängu segama, aga ilma heade hinneteta edasi kolledžisse ja unistatud maale ei pääse. Ning konkurents on oi kui kõva.
Mis ma tahaks teada on, et kui mitu ebaõnnestunud dokumentaali peab enne tegema, kui satud sellise materjali peale, mis on tõesti väärt talletamist. Hakkad ühel hetkel suvaliselt filmima ja loodad, et filmitava elukäik on piisavalt põnev, et keegi seda näha tahaks. Nende kahe poisi oma on. William Gates sümpatiseeris kohe algusest peale, Arthur Agee tundus alguses suvalise tühikargajana, kellel läks vähe viltu ja kes edasi üritamast loobus, aga lõpuks tuli välja, et neist kahest oligi tema see tugevam.
Nii tugevaid kui ka tühikargajaid kui ka lihtsalt ebameeldivaid kujusid oli filmis veel kamaluga ja ehk just nemad andsidgi selle viimase lihvi. Gatesi ülekaaluline vend, kes kõigile, kes kuulata viitsisid, oma säravast sportlaskarjäärist jutustas. Agee pööratud isa, kes enamus aega täiesti seosetut juttu ajas. St. Josephi kooli treener, kelle arusaamine noorte mängijate arendamisest seisnes suuresti nende peale kõvasti karjumises. Ja mitmed teisedki veel.
Kokku selline mõnus kompott, platsil toimuv draama põimumas platsivälisega. Ei mingit lahterdamist, hinnagute andmist, liigset pisarakiskumist, kedagi kaamera ees maha ei lastud, alasti ei kistud. Põnev oli selletagi. Väga hea dokumentaal.
Mis ma tahaks teada on, et kui mitu ebaõnnestunud dokumentaali peab enne tegema, kui satud sellise materjali peale, mis on tõesti väärt talletamist. Hakkad ühel hetkel suvaliselt filmima ja loodad, et filmitava elukäik on piisavalt põnev, et keegi seda näha tahaks. Nende kahe poisi oma on. William Gates sümpatiseeris kohe algusest peale, Arthur Agee tundus alguses suvalise tühikargajana, kellel läks vähe viltu ja kes edasi üritamast loobus, aga lõpuks tuli välja, et neist kahest oligi tema see tugevam.
Nii tugevaid kui ka tühikargajaid kui ka lihtsalt ebameeldivaid kujusid oli filmis veel kamaluga ja ehk just nemad andsidgi selle viimase lihvi. Gatesi ülekaaluline vend, kes kõigile, kes kuulata viitsisid, oma säravast sportlaskarjäärist jutustas. Agee pööratud isa, kes enamus aega täiesti seosetut juttu ajas. St. Josephi kooli treener, kelle arusaamine noorte mängijate arendamisest seisnes suuresti nende peale kõvasti karjumises. Ja mitmed teisedki veel.
Kokku selline mõnus kompott, platsil toimuv draama põimumas platsivälisega. Ei mingit lahterdamist, hinnagute andmist, liigset pisarakiskumist, kedagi kaamera ees maha ei lastud, alasti ei kistud. Põnev oli selletagi. Väga hea dokumentaal. 
0 comments:
Postita kommentaar