Tommy

Kui noor Jeremy Clarkson veel koolis käis, siis olevat ta oma pinginaabriga tihti vaielnud teemal, kumb on maailma parim rokkbänd, kas Led Zeppelin või The Who. Kuna saatekülaliseks oli Roger Daltrey, siis oli tema väidetavalt The Who poolt olnud. Õige vastus on muidugi Led Zeppelin, aga oskavad The Who poisid ka muusikat teha. Tommy mängib mul siin praegu taustaks ja ei saa öelda, et see kuidagi ebameeldiv oleks.
Oleks ju loogiline oletada, et järelikult ka Ken Russelli Tommy(1975) võiks üks suurepärane muusikafilm olla. Noor poiss, kes lapsepõlvetrauma tagajärjel pime, kurt ja tumm on, osutub suurepäraseks pinballi mängijaks. Nii suurepäraseks, et ta saab rikkaks ja kuulsaks ja inimesed ostavad tema pilte ja kannavad neid rahakotis ja tulevad tema teemaparki, et veel rohkem ta pilte osta ja õndsaks saada.Aga nii nagu läks filmis inimestest see õndsustunne mööda, nii juhtus ka minuga. Muusika oli hea ja võimsad visuaalseid kujundeid oli iga nurga peal, aga ei hakanud nad kuidagi koos tööle. Praegu albumit kuulates ütleks, et pilt lämmatas heli ära. Tegemist ei ole mingi kärerokiga ja filmis kõlas ta veel kohe eriti kohitsetuna. Värvid ja sümbolid domineerisid ja muusika jäi vaeslapse rolli. Nad lihtsalt ei hakanud koos tööle. Tõsi, ühe erandiga. Pinball Wizard Elton Johni esituses kõlas ja nägi välja täpselt nii hea, kui hea ta potensiaalselt välja näha võis.

Tegelastest veel veidi rääkides, siis ei olnud Elton(lahedad prillid) mitte ainus kuulsus, kes filmis kaasa lõi. Lisaks tervele The Who seltskonnale veel lisaks Ann-Margaret(totaalselt roogitav MILF), Tina Turner(hirmutav Acid Queen), Oliver Reed (vana lakekrants, aga hea näitleja sellegipoolest), Eric Clapton(Marylin Monroe kiriku jutlustaja) jaJack Nicholson (südametemurdjast arstina, eeskujulik näitlejatöö).

Ning seda rohkem on mul kahju, et kõik need tohutust potensiaalist pakatavad komponendid ei andnud kokku üht eeskujuliku filmielamust. Peaks proovima nii vaadata, et keeran filmil heli maha ja kuulan lihtsalt originaali kõrvale. Praegu jäi niruks. Jesus Christ Superstar(1973) jättis filmina palju parema mulje, samas selle soundtracki ma vabal ajal ei kuula. See võrdlus ei ole muideks niisama toodud, mõlema filmi temaatika on sügavalt religioosne. Religioonikriitiline, kui täpne olla.Ning mis kõige olulisem, vaatamata pettumusele, ei ole mul kahju et ma Tommy ära vaatasin. Mõnigi teine, mida filmina kõrgemalt hinnanud oleks võinud ka vabalt vaatamata jääda.
Ja päris lõpetuseks veel meeldetuletus endale, et peaks Tenacious D: Pick of Destiny üle kaema.