sina hääletad, mina vaatan

24 september 2009

Beebiblues

Teenelise filmivaatajana olen aastate jooksul erinevaid veristamisi ja rappimisi sellistes kogustes ja selliste nurkade alt näinud, et millegagi üllatada on juba suhteliselt raske. Baby Blues(2008) seda siiski suudab.
Keset eimiskit asuvas farmis on kiired päevad, pereemal on uue ilmakodaniku kantseldamisest võhm väljas, pereisa valmistub rekkale hääli sisse lööma, pere ülejäänud kolm last teevad asju, mida lapsed ikka teevad ja abilisest vanamehenäss teeb näo, nagu teeks kah mingit tööd.
Esiti on väike kõhklus, et mis suunast see pauk seekord tuleb. Maja ümber on maisipõld, ehk hüppab sealt mingi koll välja. Vanemal poisil on ragulka, äkki vihjab see millelegi. Aga no kui pereema huuled juba kenasti punaseks värvis ja peegli ees rolli sisse elama hakkas, siis oli kõhklustega kõik. Isa oli ära tööl, vanamehenäss omas urus ja neli väikest last majas. Koos emaga. See peaks ju olema kõige turvalisem koht, kus olla. Sellist asja ju ei saa olla, et üks ema oma lapsi hanguga mööda lauta taga ajama hakkab. Nii ei ole aus. Mis toimub muti? Need on ju su oma liha ja veri.Millest jäi vajaka, oli pinge. Gorehetked üksinda olid küll jah sellised, kui juhmi näoga tegevust vaatasid, aga seal vahepeal tegevus natuke lonkas. Nende hetkede vahel oli tavaline survival, kord mõrtsukas peal, siis ohver. Lisaks tühiliinid, näidati isa autoroolis, isa kuskil laos, isa kuskil suitsu kimumas, puhas ajaraisk. Ning millest mul kõige rohekm kahju oli, et see habemiku abilise liin nii labaselt ära lõppes. Mees tõmbas ennas pilve... ja kõik, potensiaal jäeti puha kasutamata. Mehe oleks võinud ju hallukaid nägema panna ja kirve kätte susata, oleks väga vahvasti vett segada võinud.Otsus: Hakkab nagu looma vaikselt. Siiani kõige parem, mitte päris veel selline film, mida suurima heameelega uuesti vaataks, aga kui ühes õudusfilmis on mitu mitu sellist stseeni, mis niipea ei unune, siis läbikukkumisega kindlasti tegemist ei ole.

0 comments: