sina hääletad, mina vaatan

28 aprill 2015

HÕFF 2015 - reede

Reedel (ja laupäeval) oli kavas niipalju huvitavat kraami, et pidin veidi kodutööd tegema ja mõned asjad enne HÕFFile tulekut ära vaatama. Kirjutan neist festivalil linastumise järjekorras.

Reaalselt saali jõudsin kenasti kella kuueks, kui suures saalis tuli näitamisele Electric Boogaloo: The Wild Untold Story of Cannon Films (2014). Dokfilm samalt mehelt, kes on teinud ka sellise filmi kui Not Quite Hollywood: The Wild Untold Story of Ozploitation!. Mingil põhjusel tõmbasid lühifilmid küll publikut palju rohkem, kui üks vinge dokumentaal, aga vähemalt paar inimest õnnestus mul endaga kaasa meelitada ja kui neile film pooltki nii palju meeldis kui mulle, siis ei pidanud nad kahetsema. Veidi noriks dramaatilise efekti saavutamiseks tehtud ülelibisemiste pärast. Tõsi, Cannon läks Stallone ja superkangelase filmidega priiskama, aga nad tegid nende kõrvalt veel ikkagi ka mitu kassaedukat filmi (Cyborg, Bloodsport, Kickboxer). Filmi suurim väärtus on aga eelkõige selles, et mitut puhku sai rõõmsalt nipsu lasta - ah et siis see film on ka Cannoni tehtud, seletab nii mõndagi. Superman IV(1987) kõige säravama näitena.

Mõned aastad tagasi säras HÕFFil Ohtlik viisik ning sel korral oli Danger 5 (2014) oma teise hooajaga platsis. Kahjuks mitte nii hiilgavas vormis kui esimesel korral. Üle võlli huumorit oli, aga pikemate intervallidega ja suuresti puudusid korduvad naljad. Mulle endale tundus, et liialt vaevati ennast narratiiviga. Kui tõesti väike kirjutamisblokk peale tuli, siis oleks võinud ka veidi lühema hooaja teha, kui see oleks tähendanud tihkemalt naerukohti.

Viisikuga samal ajal linastus suures saalis Venetsueela nagiseva maja film La Casa Del Fin De Los Tiempos (2013). Vaatasin kodus järgi. Üldiselt tubli saavutus, oleks tõesti uhke kui eestlased sellisel tasemel filmiga hakkama saaksid.Teemavalik ise veidi kulunud maiguga ja midagi väga revolutsioonilist ka vaatajale ei pakutud, aga mõneti kõhe oli küll. Eriti see noaga vanamees, kes dramaturgilistel põhjustel emal esmalt kõhu lahti pidi ehmatama ja siis alles suu lahti tegi. Peamurdmiseks selline mõte, et kuna vanamees sai tulla tagasi ema aitama, siis järelikult on ta juba varasemalt oma ajast välja nopitud. Aga kes noppis?

Edasi oli kindel plaan minna suurde saali Nacho Cerdat kuulama ja tema Surma Triloogiat vaatama. Aga juhtus see, et veidi oli aega ja nostalgiasaalis algas The Apple (1980). Istusin korraks, aga jäin terveks filmiks. Püha BIM. Kurja madu kehastab muusikaprodutsent, Aadamat ja Eevat maanoortest lauljapaar ja õuna rollis plaadistusleping. Dokis väitis keegi mees, et Apple oli Cannoni püüe teha oma Tommy (1975). Vinge eesmärk, ainuke mure, et Menahem Golan pole Ken Russell ja kes iganes filmile muusika kirjutas polnud The Who. Eriline äramärkimine läheb näitlejatele, kes suutsid tõsise näoga laulda ridu America the land of the free / Is shooting up with coke energy / And everyday she has to take more / Speed või siis Come to me / Come do me / I'll come for you. Ja sedasi sa istud ja vaatadki suurte silmadega ja laulud on kaasahaaravate refräänidega ja vaatad ja mõtled, et see ei saa olla päris film ja siis hakkavad tuletõrjujad põleva maja taustal tantsima ja film on alles poole peal.

Samal ajal aga näidati suures saalis inimestele, kes olid eeskätt ikkagi õudusfilmide festivalile tulnud , seekordse ürituse võikaimat teost Aftermath (1994) ja sellega mõtteliselt seotud Awakening (1992) ja Genesis (1998). Vaatasin kodus järgi. See keskmine ja neist kõige verisem jättis mind täiesti külmaks. Surnukuuri töötajad on nagunii kõik imelikud, neist nüüd veel eraldi vaja mingit filmi teha. Nekromantik (1987) mul iseenesest mingi eriline lemmik ei ole, aga filmina Aftermath-ist üle. Cerda eeliseks on lihtsalt väga hea silm kaunitele kaadritele. Täpselt see, miks mulle Awekening ja eriti Genesis palju rohkem meeldisid. Samavõrra kui Aftermath oli igav, oli Genesis põnev jälgida, veidi perversne ja kõhe. Ehk siis paremini balansis.

Reedet jäi lõpetama The Canal (2014). Ainuke puhas õudusfilm, mida sel aastal Haapsalus kohapeal vaadata õnnestus. Ei meenu, et kordagi oleks naerda saanud. Ja minu jaoks täiesti töötas. Ei pakkunud midagi revolutsiooniliselt uut, oleks ehk veidi kiirema tempoga areneda võinud, aga kui õuduse osani jõudis, siis oli kõhe küll. Isegi kui oli teada, mida see teeservast tõusnud naine tegema hakkab, pani vaataja (loe: minu) toolil nihelema, just see täpselt doseeritud kandev paus. Ei ole midagi, veel ei ole midagi, ikka veel ei paista midagi ja siis nätaki - Ringu. Ehk andis elamusele lisa ka lapsevanemaks olemine, isa rähklemisele oli sellevõrra lihtsam kaasa elada, eriti sellele sprindile kodust hotelli. Lõppu ma olen kuskil varem näinud, mõni parema mäluga õudusfilmisõber võib aidata meenutada.

0 comments: