sina hääletad, mina vaatan

29 aprill 2015

HÕFF 2015 - laupäev


Laupäeva alustasin kahe esilinastusega. Meie oma kraam. Üks puhtalt tegijate entusiasmi najal valmis saanud ja teine Eestis enim müüdud Iiri viski rahasüsti toel vändatud lühifilm. The Most Beautiful Day (2015) ja Rauapuudus (2015). Esimeses on Einar Kuusk lavastaja, stsenarist ja peaosaline. Postapokalüptilises maailmas jääb mees mingisse punkrisse lõksu ja ei pääse sealt kuidagi välja. Väga ilus oli. Eriti need veeäärsed pealtvaates kaadrid. Kahju ainult, et lugu ise nõrgaks jäi. Stsenaarium oleks tubli karmi käega toimetaja kätt vajanud, kes kõik lugu mitte edasiviiva kraami välja oleks pookinud. Seda toredam oligi näha Sander Jahilo lavastatud ja kirjutatud lühivormi, kus kaks meest rabas taimetoidu kasude ja kahjude üle väitlesid, kuni puändika lõpuni. Puhta iluga tegi Einar Sandrile ära, aga aplausi tugevuse järgi otsustades hindas publik tugevamat lugu kõrgemalt.

Algsetes plaanides mul Külalist vaadata ei olnud. Võibolla oleks läinud aega parajaks tegema, aga sama suure tõenäosusega oleks eestoas õlut libistanud ja mõne tuttavaga juttu teinud. Kahjuks polnud Danger 5 nii särav kui oodanud oleks, nii et võtsin The Guesti (2014) kavva. Vedas. Sõdurpoiss David võtab sõbrale antud lubadust väga tõsiselt ja ei põlga missiooni eesmärkide saavutamiseks ühtegi vahendit. Mis leebemal juhul tähendas murtuid lõualuid. Suurem osa filmist väga mõnusa küllalt minimalistliku pildikeelega. Ei mingit kaameraga edvistamist või ülemäära peeneid võttekohti. Päris palju tegevust toimus näituseks äärmiselt mittekägisevas ja hästivalgustatud majas. Mis Davidi tegelaskuju sugugi mitte vähem kõhedaks ei muutnud. Vastupidi, ma tean mitmeidki androide, kes on võimelised oluliselt rohkem emotsioone üles näitama. Minu eriline kiitus läheb aga selle lõpulabürindi valmisehitamisele, mida kasutati vaid loetud stseenides, mis võibolla mõne vaataja jaoks filmi liialt koomuski tegemiseks viis, aga mida mina mõnust nurrudes vaatasin. Bruce Lee ise oleks ka peeglisaali nähes soojendusdressi seljast rebinud ja see kaunis "tantsustseen" põrandal tupruvas udus diskotulede veiklevas valgusvihus. Väga kaunis.

Küllalt inetu tembuga said aga järgmiseks hakkama austraallased. Nende Wyrmwoodi (2014) kangelased nimelt kasutasid õnnetuid elu hammasrataste vahele jäänud zombiesid südametunnistuspiinadeta alatul kombel isikliku kasu eesmärgil ära. Ja kui üks oli tühjaks pigistatud, visati see kõrvale ja võeti järgmine. Muude kohustuste tõttu jõudsin seansile küll väikse hilinemisega, aga nii värskendav on selles trööbatud žanris ka millegi uue nägemine. Lisaks nii minu kui ka enamiku vaatajate naljasoonega hästi passiv austraalia huumor. kiire tempo ja muidugi see lahtiste puusadega doktor. Väikestest detailidest rõõmu tundva inimesena hindasin ka seda, kuidas osati lõpuvõitluses ära kasutada zombievere keemilisi omadusi.

Peale filmi lõppu veel üks kõrvalepõige ja laupäeva lõpetuseks Editor (2014). Kui ei oleks enne maha istumist festivali kava sirvinud oleks olnud selle aasta kõige suurem tüng. Manborgi tegijad on siin see võtmefraas. Treilerit vaadates võib jääda mulje kui ausast giallost, mis tehtud mõned head aastakümneid hiljem Kanadas, kui itaallased ammu käega olid löönud. Oleks küsida, oleks Bava, Argento ja Martino poistele öelnud, et mis te ikka jandite, meil juba kõik tehtud, mis selles žanris annab. Hea et ei küsitud. Astron-6 poisid võtsid giallo elemendid kõik kokku, keerasid neile igale kaks vinti peale ja panid siis omale õigele kohale tagasi. Igas võimalikus ja võimatus kohas paljas naiseihu. Naiste kohutav objektistamine, mis mõnegi vaataja esimese hooga ära ehmatas, kui heledad laksud käima hakkasid. Lõpupuändi puändi puänt. Haljad terad ja nahkkindad loomulikult ka. Võluv.

Üldiselt erandlik päev ses osas, et vaatasin filme ainult suures saalis, tavaliselt on ikka kas väikses või nostalgiasaalis vähemalt üks film, mis intrigeerivam tundub. Nostalgiasaal ongi muide neist kolmest kõige põnevam koht, sest jääb ta põhilisest käiguteest veidi kõrvale ja näidatakse seal eranditult ajahambale eeskujulikult vastu pannud kraami, mis vanadel meestel heldimuspisarad habemesse tilkuma panevad. Kui reedel õnnestus seal võistkonna Dan5er kooseisus täpsete kalkulatsioonide tulemusena kaitsta eelmise aasta filmiteemalises mälumängus saavutatud kolmandat kohta, siis laupäeval pidin kahel korral üksipäini püünele astuma ja filmihuviliste kannatuse kinopiltide näitamise eel proovile panema. Viisakate inimestena kuulati mind ära ja jutule vahele ei hõigatud, aga hiljem eneseanalüüsi käigus jõudsin mõttele, et ehk peaks kuskile ka jäädvustama selle portsu filme, milledele jutu käigus viitasin või kavatsesin viidata.
Company of Wolves (1985) -  Cannon Grupi poolt levitatud varajane Neil Jordani tumedates toonides Punamütsikese lugu
Fast Times at Ridgemont High (1982) - John Hughesi tööde kõrval üks kiidetumaid kaheksakümnendate noortekomöödiaid
Porky's (1982) - labaselt naljakas
Superman IV (1987), Masters of the Universe (1987), Captain America (1990) - suure rahaga tehtud camp
Mortal Kombat (1995), The Quest (1996), DOA (2006) - Mortal Kombatil on suurepärane teemalaul, Questis mängib van Damme, DOA peategelased on napilt rõivastatud naised - turniirifilmidena üldiselt siiski kehvakesed
Bloodsport (1988) ja Kickboxer (1989) - van Damme tippvormis, Bloodsport minu hinnangul, eeskätt tänu Bolo Yeungile, parem turniirifilm kui Enter the Dragon ning Kickboxeris veel vägevam vastane Dennis Alexio.
Undisputed 2 (2006) ja Undisputed 3 (2010) - parimad uued turniirifilmid, mida on näha õnnestunud, staar Scott Adkins samuti selline mees, kes reaalselt võidelda oskab.

0 comments: