Väsimatud peoloomad / 24 Hour Party People (2002)

Ma tean, et Joy Divisionil on superhea laul Love Will Tear Us Apart, olen kuulnud Happy Mondaysi päris head kaverit Step On, oleks nagu kuskilt lugenud plaadilepingust, mis kirjutati verega, aga isik nimega Tony Wilson ja Hacienda nimeline klubi oleks ainult õlgu kehitama pannud.
Ning mul ei olnud ka mingit erilist tungi seda hägust ala oma teadmiste varasalves selgemaks muuta/laiendada/kategoriseerida. Joy Divisioni legendi aluseks oli minu teada lihtsalt nende frontmani enesetapp vahetult enne suurt läbimurret. Lävepakult, kust bänd oleks võinud ei tea kuhu tõusta, tõusis Ian Curtis hoopis taburetile ja pani endale nööri kaela. Nende muusika on mind suures osas külmaks jätnud. Aga see on tegelikult rohkem ühe teise filmi teema.Igatahes, oleks ma ette teadnud, et 24 Hour Party People on film Manchesteri linna moosekantidest, kes 80. aastatel kohaliku muusikascene uueks muutsid, oleks ta ilmselt siiani vaatamata. Enda arust panin nimelt ühe korraliku inglise komöödia käima.
Sain aga, nagu ehk juba aimatagi võite, oluliselt rohkem. Film täitis nii oma esmase eesmärgi, põhiliselt siis erinevaid linnalegende tõsieluliste sündmuste vahele põimides, aga teisalt oli täitsa huvitav näha, millise mussooni saatel inglise proled pärast rasket tööpäeva mustmiljonis Manchesteri tehases lõõgastuda suvatsesid. See kuidas suvalistel hetkedel kaamera poole pöörduti ja vaatajale toimunu kohta mõni lisakommentaar poetati oli samuti elegantne nüke.Ning selgus ka, et arenenud muusikamaitse ei asenda sugugi külma kaalutletud ärivaistu. Steve Coogan mängis Tony Wilsoni väga muhedaks tegelaseks, aga no nii kehva ärimeest pole nähtud vist juba sellest ajast, kui Pealik Katkine Kumm Manhattani saare Leonardo da Vinci helikopterikavandi ja kotikese maagiliste tulbisibulate eest maha parseldas.
Pärast filmi lõppu veetsin julgelt tunnikese wikipedias ühe artikli juurest teiseni hüpates, lugedes kõigi nende juba nimetatud tegelaste kohta tekste, mida suvalised inimesed täiesti oma äranägemise järgi suvalisel hetkel sudida saavad. Mis, arvestades et ma viitsisin ka filmi heliriba hankimisega vaeva näha, mis osutus täitsa viisakas kuulamiseks (Joy Divisonil on ikka paar head lugu veel), kuigi mitte minu muusikamaitse alustalasid kõigutavaks teoseks, on päris kõva saavutus.