sina hääletad, mina vaatan

19 oktoober 2011

Märkimisväärsete filmide kättemaks

Action movies to laugh out loud to eri

Death Wish 3 (1985)
Suure hooga pensionieale lähenev Charles Bronson tahaks lihtsalt rahus ja vaikuses sõbraga koos kiiktoolis istuda, viina visata ja vanu aegu meenutada, aga no ei saa. Jälle jooksevad mingid värvitud nägudega pätid amokki ja Charles peab lihtsaid inimesi ja kohalike politseivõime kaitsma asuma.
Ses mõttes täielik petukas, et ei ole ta sugugi nii jabur ega naljakas, kui lubatud või kui nii mõnigi teine film selles nimekirjas. Korralik kaheksakümnendate Cannoni möllufilm. Bronson on lihtsalt natuke liiga kortsus ja pillub liiga vähe one-linereid, et seda absoluutsete klassikute kõrvale tõsta. Omad momendid muidugi on, meeldivalt pika toruga .475 Wildey Magnum ja palja käega leegisummutist kinni hoidev Charles. Vanasti olid mehed ikka rauast. No ja lõpp, klassikaline paha mees vs. bazooka. Vähe tehti toona häid filme, mis ei lõppenud sellise vastasseisuga.

Delta Force 2: The Columbian Connection (1990)
Chuck Norris jamab vale narkoparuniga. Mõtleb, et teeb vähekese pulli, viskab teise ilma langevarjuta lennukist alla, aga parun ei saa naljale pihta, lööb Chucki sõbra perekonna maha ja võtab sõbra pantvangi. Mispeale Chuck naljast aru ei saa ja paruni pärusmõisa põldudele soola külvab. Ja muuhulgas ka pärisorjadele molli sõidab. Elegantselt. Pöörde pealt.
Klassikaline ja korduvalt nähtud Chuck. Sisu praktiliselt olematu, aga ikka on lahe vaadata, kuidas mr. Norris lihtsalt kõigile kümpsi kütab, nii et ise oluliselt kriimustadagi ei saa. Loomulikult padupatriootlikult, the man bleeds red, white and blue. Sest kuigi me keegi kahtle, et Chuck suudaks üksipäini terve eraarmee laiali peksta (ta on seda ju korduvalt tõestanud), siis lihtsamad ülesanded on usaldatud US Army ja parasjagu põrunud kindrali kätesse.
Üksjagu lahe on ka see, et kuigi filmis seda kordagi välja ei öelda, siis ilmselgeid vihjeid pillutakse vasakult ja paremalt, et mis maalt peapahalane pärit on ja mis ta päris nimi võiks olla. Madistatakse San Carloses ja seosed mõne päris riigiga on täiesti juhuslikud.

Invasion USA (1985)
Chuck Norris peksab põhimõtteliselt üksipäini terve Ameerikat anastama saabunud eraarmee laiali. Kõik. Kogu sisu.
Vot see oli nüüd sellise jaburusastmega film, et pool aega ei osanud valida, kas valust oiata või naerust leevendust otsida. Selle asemel, et lihtsalt rahulikult oma plaani järgida otsustab üks kolepaha mees, et läheks teeks Chuckile pulli ja laseks ta sõbra maha ja põletaks tolle maja kah maha. Norris oleks rahulikult seni hurtsiku ümbert võsa koristanud, kuni Valges Majas juba uus valitsus istunud oleks, aga taaskord ei suuda hr. Roundhousekick head huumorit hinnata ja lõpp on ette aimata. Paha mees vs. bazooka.

The Exterminator (1980)
Robert Ginty sõber lüüakse asja eest teist taga mättasse ning Robert leiab endale seepeale uue hobi. Erinevate lahedate vahenditega (käepäraste materjalidega korraldatud põletusmatus, tööstuslik hakklihamasin) kohalikule crime scenele pinda käimine.
Vaikselt hakkab nagu muster välja kujunema, ilmselgelt tasus kaheksakümnendatel endale sõpru hoolega valida. Igast sõjaveteranidest ja muidu kõvadest meestest tuli ringi mööda minna, kui ei tahtnud pätsi leiva ja paki piimaga kodu poole jalutades ja Bon Jovi laule ümisedes nuga saada. FBI oleks raudselt pidanud välja andma Top10 nimekirja isikutest, kelle sõber ei tasu olla. Stallonet, Schwarz, Chucki ja Bronsonit teati muidugi niigi, aga just selliste Ginty suguste meeste eest ei osanud end keegi hoida.
Film iseenesest oli kahjuks halb ja igav. Paar tipphetke oli, eelpool mainitud vahenditega seoses, aga üldiselt oleks linateosele kasuks tulnud see, kui teda tagurpidi vaadata, sest kõigi vägevam stseen oli kohe kõige esimene. Mõni sähvatus filmi keskel veel, aga muidu ikka lahja. Isegi bazookat polnud lõpus. See oli ka juba alguses ära.

Stone Cold (1991)
Brian Bosworth on võmm, kes peab Lance Henrikseni juhitud mootorrattajõuku infiltreeruma ja seal salahilju kõigile pasunasse kütma.
Väga märgiline film. Kaheksakümnendad on läbi ja suvalise mehe rahva seast asemel on politseinik ja tänavajõugu asemel bikerid. No ja need mulletid. Täilik nostalgiapauk. Muidu on kõik nagu vanasti, sisu lonkab mõlemat jalga, aga madin on kõva. Arvestades, et Bosworth on siiski küllalt tundmatu nimi, žanri suurte staaridega võrreldes, siis tegelikult üllatavalt kõva. On näha, et rahad on taga olnud ja finantse on mõnuga kulutatud.
Aga pole siiski oma juuri unustatud ja lõpp pigistab kõigil klassikaliste löömafilmide sõbral silmanurgast pisara välja. Bazookat küll ei ole, aga on helikopter ja mootorratas ja Briani rinnalihased.

millised detailid, millised mehed, millised bikerid

Filmidena ei ole neist muidugi ükski midagi väärt, meelalahutusena käravad küll.

1 comments:

Rob ütles ...

+1 Vaataks kõiki praegu ja jooks kõrvale pudelitäie külma koka-koolat! Üks korralik madin kulub alati marjaks ära ;)!