sina hääletad, mina vaatan

30 oktoober 2011

Reaktsioon

Igasugu lubaduste andmine on libedale teele minek. Tihtipeale ei saa ise arugi millisesse mahhinatsiooni end kergekäeliselt antud jah-sõnaga mässida võid. Algas kõik sellest, et ma praktiliselt omal algatusel lubasin terve ajakirjanumbri läbi lugeda. Hiljem sooviti aga juba, et ma selle kohta ka mingeid mõtteid avaldaksin. Õnneks on tegemist on väärt mahhinatsiooniga ja võimalusega oma blogi haaret suurendada, nii et tegelikult võidavad kõik.
Igatahes, kes veel ei tea, ilmus uue ulmeajakirja Reaktor esimene number. Ja ma lugesingi selle praktiliselt kaanest kaaneni läbi. Ühe väikse erandiga.
Mõned tähelepanekud.
Kui lugeda Mari Järve raamatu arvustust, siis kuni viimase lõiguni tundub mulle, et seda ei ole küll mingit mõtet kätte võtta ja siis korraga hinne 4/5.
Ove mängujutt oli küll üksjagu huvitav, kui lauamängude ajalugu huvi pakub, aga hakkas küllalt suvalisest kohast peale, tundus kuidagi pikavõitu, hüppas ühe teema juurest teise juurde ja lõppes plaksuga ära. Oleks vabalt võinud mitme ajakirjanumbri jaoks jupitada.
Ulmejutulabori tekst oleks võinud ilmselt toimetaja lauanurgale jääda. Ma väga ei usu, et Reaktori lugeja pole jutulaborist siiani midagi kuulnud.
Juttude tase oli korralik. Stalkerit ilmselt ei võida, aga täitsa mõnusad lugeda. Ainult "Kosmosekass" jäi poolikuks. Tundus selline nii klassikaline Fire and Ice kosmoses, et sugugi ei tõmmanud lugema.
Aga need on lihtsalt maitseerinevustest tulenevad vingumised. Idee on iseenesest ju vägagi tervitatav, kui selline poole kohaga ulmehuviline, nagu mina, saab ühest kohast oma ulmedoosi kätte.
Põhiline, et ikka tasemel jutte tuleks. Muide, kommenteerimisvõimaluse puudumine iga konkreetse artikli juures on võibolla isegi hea asi. Selleks ju ajakirjal toimetus ongi, et esmane valik lugeja eest ära teha.
Järgmine kuu loen jälle.

0 comments: