sina hääletad, mina vaatan

17 veebruar 2012

Täht / The Artist (2011)

Mustvalge tummfilm, mis aastal 2012 ilmsesti sületäie kuldmehikesi kokku roobitseb. Stiilne ja südamlik. Heade näitlejatöödega ja väga korralikult lavastatud. Mitmete lahedate ja meeldejäävate stseenidega.





 Kamaluga viiteid kuulsatele filmidele ja näitlejatele.
Metropolis (1927) ?
Sunset Blvd. (1950) ?
Mark of Zorro (1920)
Iron Mask (1929) ?
Fred Astaire ja Ginger Rodgers?

Oleks see lugu ise ainult natukene põnevam olnud.
Mustvalgete filmide vaatamise vastu pole mul midagi, nende enamjaolt väga kõrgetasemelised lavastajatööd on tegelikult vägagi nauditavad. Parimal juhul võib jääda mulje, et tegelased liiguvad hiiglaslike maalide taustal. Aga  seetõttu kaotab Artist kohe osa oma "uudisväärtusest".
Tummfilmidega on vähe keerulisem. Buster Keatoni ja Harold Lloydi tööd pakuvad meelelahutust igast asendist. Vähe tõsisemad žanrid nõuavad aga oluliselt suuremat keskendumisvõimet. Ma võin küll D.W. Griffithist lugu pidada ja Lillian Gishi näolapp on üksjagu kaunis ning ka lugu ise tundub huvitav, aga ma ei suuda sundida ennast Intolerance (1916) vaatama. Kogemus ütleb, et mul läheb lihtsalt mõte rändama. Ja seetõttu kaotab ka Artist osa oma "nostalgiapaugust".
Ning kuna räägitav lugu on tummfilmile kohaselt ülepingutatud, siis peenemate süžeepööretega harjunud ja neid hindava vaatajana ei ole ma nii rahul kui mitmed teised filmihuvilised. Tugev saavutus, aga mitte suurepärane.

hajusalt teemaga seotud laul

1 comments:

klm ütles ...

Üks tummfilm peenemaid süžeepöördeid hindavale inimesele võiks olla Murnau lavastatud Der Letzte Mann (1924) , kus muuhulgas puuduvad ka vahetiitrid, kuid tegu on ometi üsnagi paeluva looga (no vähemalt minu jaoks oli). Kinoajalooliselt oluline ka seepärast, et rakendati mitmeid uusi tehnilisi lahendusi - näiteks liikuv kaamera (jalgratta pakikal).