No nii, Reaktori neljas number on juba nädalapäevad väljas olnud ja kõigil on see ilmselgelt juba läbi loetud. Ehk siis viimane aeg on teile võrdluseks enda peas ajakirja lugemise ajal tekkinud mõtted kirja panna.Oletatavasti olen ma ses osas Reaktori lugejate hulgas selges vähemuses, aga isegi Baasis mälu värskendamise kuuri järel tuleb tunnistada, et Siim Vekimees on minu jaoks üksjagu tundmatu suurus. Täheajas ilmunud lühiromaani "Sõda kosmose rannavetes" alustasin, aga ei lõpetanud. Ühegi romaani kohta ei saa sedagi öelda, mingis osas kindlasti tänu kaaneillustratsioonidele. L. Ron Hubbardi Võitlustanner Maa on ka just kaante pärast lugemata. Samas lühijutt "Kuldhordi teine tulek" oli parajalt hea lugemine. Kombinatsioon arvustusest, intervjuust ja kahest fan-fictioni? katsetusest aga vaid kinnitasid mu arusaama, et kunstnikutööst tingitud eelarvamus on mind hoidnud. "Moby Dick" sai läbi näritud vaid ÕTD raamatukogu puudulike valikuvõimaluste tõttu, aga ma ei näe mingit põhjust miks peaks end sundima lugema raamatut selle pärast, et see on kirjutatud minu emakeeles. Eriti kui üks paljulubav sari peab huvitavate/klassikaliste/mis iganes teoste asemel Veskimeest avaldama.
Ülejäänud artiklite kohta üldistaks samas toonis kui eelmisel korral. Lahe on lugeda kaastöid, millest paistab läbi kirg ja rõõm kirjutatava teema kohta. Ei olnud ühegi artikli lugemisel tunda läbi kokkupressitud hammaste punnitamist, samas ei olnud ka tegemist tühjade heietustega. Lauamänguarvustus pani kohe uurima, et mis üks eksemplar kaubandusvõrgus maksta võiks. 65 euri, küllalt kallis raibus.
Juttude osas selline fifty-sixty olukord. Kahe puhul ei jõudnud sissejuhatusest kaugemale, aga Neljatuulekõlad ja Verepulm vaksalis olid väga mokka mööda. Ühe väljapeetud stiil ja teise ülevõlli vägivald.
Reageerimiseni.
0 comments:
Postita kommentaar