Suure Depressiooni aastail liigub külast külla üks tont. Jutlustaja Harry Powell, kes oma kauni lauluhäälega iga eevatütre kihevile suudab ajada, aga kelle hundiks lambanahas nimetamine ei oleks metsasanitari suhtes aus. Hunt sedasi saagiga ei mängi. Igatahes, väikese poisi isa usaldab vahetult enne kinninabimist röövsaagi poja hoole alla, sest ema lacks common sense. Juhuslikult satub kohut ootav mees kambrikest jagama samuti ajutiselt vangleivale mõistetud jutlustajaga, sonib vähekese liiga palju unes ja saab siis endale kena kanepise nööri kaela ümber. Harry Powell väldib aga edukalt mõne kohaliku autoriteedi poiss-sõbraks saamist, surub vanglaväravast välja astudes mütsi kõvemini pähe ja läheb kosja. Aga a corrupt tree can't bring forth good fruit. Wherefore by their fruits ye shall know them. Ning Powelli nimeline puu hakkab päris kiiresti vilja kandma.
Lausa nii tunnustatud film, et 92. aastal nõutas USA Kongressi Raamatukogu paar filmirulli endale ja pani need tulevaste põlvede jaoks riiulile tolmu koguma. Minu meelest aga üks väga halvasti vananenud teos, nii et ta võiks vabalt sinna riiulile jäädagi. Enamike tegelaste mõtteviis tundub nii vale ja võõras, et mingist suhestumisest ei ole juttugi. Ma ei ole muidugi ka pidanud mööda tolmust teed talust tallu kõndima, lootes mingitki tööd leida. Aga teemast annab ka sedasi rääkida, et see mulle kohale jõuaks. Küsige või Steinbecki käest.
Praegu pakuti miskit segapudru draamast, trillerist ja piibliviidetest. Ainus leevendav asjaolu on eeskujulik kaameratöö, mis võimaldab asjast huvitatuil tosinaid kauneid hetkevõtteid napsata ja blogi kaunistamiseks kasutada. Hmm...
 |
| huvitav mitu korda Ed McBain seda filmi näinud on. Nukk oli tal väga hea raamat. |
 |
| see on muide Lillian Gish |
0 comments:
Postita kommentaar