OSFF

Kuhu see maailm küll jõudnud on. Enam ei või joogise peaga midagi lubada, kohe tuletatakse järgmine päev meelde, et kunas siis sööd 50 muna ära ja kunas lähed isa ja poja kõrvale naabrimeest tegema ja kas järgmistele kohalikele valimistele oled juba nimekirja kantud.
Ega ma ju päriselt ei mõelnud, et tõepoolest võiks võtta ühe portsu filme, mis on kamba peale kazillion dollarit maksma läinud ja mustmiljon* dollarit tagasi teeninud. Aga kuidagi jäi see idee ikkagi õhku heljuma ja keeldus kategooriliselt õilsatele ja ilusatele plaanidele kohta vabastamast. Cristopher Lee viis Fu Manchu filmi jutti, vot see oleks lahe üritus.
Lükkasime vääramatut niigi edasi kuis oskasime, küll oli Metsavanal vaja Antiloobi karbussi putitada, Xipel etluskonkursi tarbeks Marcus Aureliuse - Iseendale (Ines remix) ette valmistada ja mul endal lasi katusesunnik läbi. Aga ei midagi, lõpuks tuli ikkagi kuupäev paika panna, programm üldjoontes kõrge komisjoni poolt ära kinnitada ja festivalile nimi välja mõelda.
Nimepanek käis tegelikult lihtsalt, selle pakkus keegi välja kohe sel hetkel, kui see neetud mõte esimest korda kõva häälega välja öeldud sai. Onu Soprano nimeline FilmiFestival. Selline väike sõbralik tögamine, ONRFF (OnuNinjaRoboti nimeline FilmiFestival) on ju täiesti hääldamatu. Pealegi ei ole Soprano puhul ohtu, et ta meie väikest nalja tõsiselt võtab ja blogimise ära lõpetab, nii nagu pärast Tarbatu Filmigrupeeringu koordineerimata rünnakut juhtus näiteks Erandkonnaga.
Aga aitab nüüd sissejuhatavast mölast. Kui Xipe, Onu Kalver ja Siidiliblikas Metsavana koopasse jõudsid, oli kinotehniline aparatuur veel üles seadmata ja Festival seetõttu algamata. Mingil põhjusel sain kohe kaela pressikaardi, mille kaasnevad boonused mulle esiti selgusetuks jäid, aga õhtu lõppedes oletasin, et just see kaelapael takistas festivalipublikul oma arvamust vaadatud filmide kvaliteedi kohta mulle, kui idee autorile, kätega selgeks tegemast. Seda ohtu nii kultuurses seltskonnast reaalselt muidugi ei olnud, aga läbinägelikum lugeja võib programmi kohta juba mõne järelduse teha.
Ning nüüd tõesti juba asja juurde. Meie väike tarmukas seltskond kellega erinevail ajahetkedel veel erinevaid inimesi liitus vaatas ühe õhtu jooksul ära filmid pealkirjadega 2012(2009), X-Men Origins: Wolverine(2009), Avatar(2009) ja Transformers: Revenge of the Fallen(2009)**. Ei soovita seda kellelgi endal kodus järgi proovida. Hindamatud filmid.Ma oletan vaikimisi, et enamikul on need filmid ammu nähtud ja sisukokkuvõtetega ennast ja teid piinama ei hakka. Eriti kuna sisukokkuvõtte tegemine eeldaks nähtu meeldetuletamist ja läbimõtlemist ning kaasamõtlemine oli viimane asi, mida neid nelja filmi vaadates teha tohtis.
Õnnetuseks oli neist ainult Wolverine mõistliku pikkusega ja isegi mõistliku koguse õlle abil polnud võimalik mõtlemistegevust nii kauaks välja lülitada.
Mõned kõige säravamad näited.
3 aastat planeeritud operatsioon läheb praktiliselt vett vedama, sest 15 minutit enne maailmalõpu saabumist ärkab inimeste südametunnistus. (2012).
Wolverine hüppab kopterist lutsu, selle asemel, et autoga lihtsalt üle silla sõita.
Hiigeljuurtega hiigelpuu langetatakse maha, kus ta võtab oluliselt rohkem ruumi kui varem ja tuleviku kaevandustehnikad võimaldavad ainult otse alla kaevata. (Avatar).
Linnumajakese peal sugu tegevad koerad on ilmselt koomilise vahepalana mõeldud. Ma muud põhjendust sellele stseenile lihtsalt ei leidnud. (Transformers).
Ning selles stiilis võiks lasta veel pikalt pikalt. Ja ausõna, ma püüdsin neid lihtsa meelelahutusena võtta. Aga no türi, asju saab ka nii õhku lasta, et seal vahepeal mingi veidigi mõtestatud tegevus toimub ja vaadata kaks ja pool tundi seda, kuidas John Cusack jookseb/sõidab/lendab, nii et vahetult tema selja taga kõik tükkideks laguneb, ma nüüd ei teagi. Kas me sellist meelelahutust tõesti tahtsimegi.
Aga positiivsest asjadest ikka ka.

2012 oli natuke naljakas. Nali tuli küll endal üles leida ja ma ei ole üldse kindel, kas see oli kogemata või meelega, aga terve filmi peale oli tohutu kogus tölli näo ja käitumisega valgeid mehi, samas kui neegrid olid kõik tublid ja toredad. Harlem on tegelikult maailma suurim hipikommuun, kus käiakse ringi paljajalu lillevanik ümber kaela.Wolverine oli mõistliku pikkusega.Avatar oli ilus värviline***. Ja oma pikkusele vaatamata ei pannud ta iga viie minuti tagant kella piiluma.Transformerites mängis Megan Fox. Kujutate umbes ette, kui meeleheitel peab inimene olema, et Megani nägemine teda rõõmustab?

Hääl kaadri tagant: "Mängi ennast suureks!"

Üks õhtu erutavamatest sündmustest leidis aset siis, kui Metsavana mu nurga taha kutsus ja pudeli Žiguli õlut pihku surus. Mitte küll päris nii laheda etiketiga ja natukese lahjem kah ning seda kuulsat sadet, millest vanad mehed rääkida oskavad, ka põhjas ei olnud, aga ikkagi.

*Box Office Mojo ja IMDB andmetel on nende nelja filmi tegemise peale kulunud 200+150+240+200= 790 miljonit ja sisse on nad toonud 770+370+2717+840= 4,7 miljardit dollarit (natuke alla 60 miljardi krooni) . Eesti riigi aastaeelarve on suurusjärku 80 ja midagi peale miljardit krooni.
**Vaatamata jäi (ja ilmselt jääbki) Incredible Hulk(2008). Tugevamad seltsimehed jätkasid filmide vaatamist aga veel varaste hommikutundideni. Selliste filmide, mille nimed ilmselt vähestele midagi ütlevad.
***Avatar sai muideks vaadatud Ekraani uues 3D kinos. Kui välja arvata paar hõljuvat molluskit ja mõned tükid mulda, mis saali lendasid, siis ma leian, et rohkem on tegemist PR meeste triumfi, kui mingi eriliselt revolutsioonilise tehnilise saavutusega. Võibolla IMAX kinoelamus muudaks mu arvamust. Aga sarnaselt Xipega, kes ühikas mingeid tudengiasju ajas, ei tunne ma mingit vajadust seda filmi uuesti vaadata.

lõpetuseks veel üks ilus värviline pilt, kahjuks mitte 3D-s