sina hääletad, mina vaatan

17 mai 2010

Pii / Pi(1998)

Vastus on 42. Küsimuse väljamõtlejale on eriauhind ette nähtud.
Darren Aronofsky läks aga seda teed, et pakkus välja alternatiivse lahenduse, π. Ning kulutas pea poolteist tundi selle ümber jahmerdamiseks. Tõi mängu erinevad huvigrupid - kes tahtis salapärase numbri abil Toora lahti mõtestada või no vähemalt Jumala päris nime teada saada, kelle mõtteid käisid maisemaid radu. Naabritüdruk tahtis vist lihtsalt mehele saada ja salapärane naine aktsiaturul miljoneid teenida. Peategelane ise rahus pingi peal istuda ja puude liikumist tuules jälgida (ühe tegelase soov läks lõpuks isegi täide).Ehk siis auhinda Darren ei saa. Isegi mitte hea filmi auhinda, sest minu noriva loomuse jaoks jäigi Pi lihtsalt tolmu keerutamiseks. Lahenduskäik loeb. Lihtsalt vastus üksi ei anna midagi, see peaks ju küll koolist matemaatikatunnist meeles olema. Võid ju lahenduse pinginaabrilt maha piiluda, aga kui ülesanne ise on pool lehekülge pikk ja sa sellest midagi aru ei saa, siis õpetajat sa ikka ära ei peta. Ka siis mitte, kui vastus on midagi nii lihtsat nagu 42 ja veel vähem siis, kui vastus kaugele komakohtadesse kandub.Tore ja inimlik on muidugi mõelda, et kõigi maailma hädade leevendamiseks piisab ainult ühest numbrist/Jumala päris nimest/eurost. Aga enne, kui Darren ei vänta filmi Pi:Zero, kus ta poolteist tundi küsimust sõnastada üritab, jään ma selle mõtte ja selle filmi koha pealt äraolevale seisukohale.
Põhimõtteliselt on muidugi võimalik film lõppu tõlgendada sedamoodi, et mingeid imevahendeid ei olegi olemas, peaasi on iseendaga rahul olemine, aga kui iseendaga rahul olemise hinnaks on oma varasemate eesmärkide ja unistuste minema viskamine, siis kipub vägisi keelele sõnapaar Phyrrose võit.
Noriv mina viitaks veel üksiti paarile põnevale wikipedia artiklile.
π ise, π ajalgu, William Shanks, kuldlõige, Adolf Zeising.
Neile, kes inglise keelt ei valda ja/või poolenisti numbritest koosnevat teksti lugeda ei viitsi, siis Shanks arvutas aastaks 1873 välja π 707 komakohta (õige 527. kohani), mis aga ei peatanud Impeeriumi lagunemist ning looduses esinevaile matemaatilistele korrapärasustele pööras härra Zeising oma artiklis tähelepanu 1854. aastal, mis ei takistanud aga kuidagi Konföderatsiooni lagunemist.

4 comments:

metsavana ütles ...

Mulle see film meeldis kunagi raskelt, aga see vaatamine jäi ka nii 10ne aasta tagusesse aega.

Mäletan praegu peamiselt 2 episoodi. Esiteks kuidas sipelgad tüübi kodukootud superarvuti prose kinni pistsid ja teiseks, et kutt puuris endale drelliga pähe mulgu.

Matemaatikud on probleemsed inimesed ja tuleks üldiselt ühiskonnast isoleerida ning rohtude alla panna.

metsavana ütles ...

Kiskusid lisaks vana haava lahti praegu, oleks, et koolis piisanuks jah vastuse mahakirjutamiseks aga tuli alati lehekülgede viisi veel mingeid krõnkse ja kõveraid hoolikalt kopeerida. Käsi jäi valusaks ning silmad väsisid ära.

Kurat praegu tõsiselt imestan, et kuidas mulle puhtaverelisele humanitaarinärule see film küll kunagi meeldida sai.

Kalver ütles ...

mulle meeldis see stseen, kus kaks probleemset matemaatikut Go-d mängisid.
mäng iseenesest.
ma ise olen natuke pusinud selle ta kallal, väiksema platsi peal saan kompuutrist jagu, aga kui plats suuremaks teha, tekib igasugu variante nii palju, et juhe jookseb särinal kokku.

Ninja Robot ütles ...

Ma mäletan, et sellel filmil oli eriti haige saundträkk. Pool neli öösel magama jõudes elektrooniline "tõõnt-tõõnt-tõõnt-tõff-tõff" kummitas nii hullult, et magamisest ei tulnud midagi välja.