Esimese mulje direktor / Secretary(2002)

Lühijutust ikka täispikka filmi ei saa. Algas kõik lausa hiilgavalt. Ürgmees minus mörises mönust, kui Maggie Gyllenhaal esimest korda ekraanile ilmus. Mörises ka siis, kui ajas paar kuud tagasi kanduti ja ei jätnudki enne järgi, kui ringiga algusstseeni tagasi jõuti.
Ei ole küll lugenud, aga tundus, et sellega oli kirjanduslik algallikas ennast ammendanud ja edasi pidi stsenarist käsikaudu teed kobama. Leidis mingi tuttava raja ja lasi sedapidi turvaliselt lõpuni välja.
Maggie mängib noort neiut, kel on salajane külgetõmme teravate asjade vastu. Ühe äpardunud seanssi käigus saadud vigastuste tõttu peab ta mõne aja lausa haiglaseinte vahel mööda saatma. Rehabiliteerituna hangib ta endale töökoha advokaadibüroos, mille omanik neiu juhuslikult avastatud salapahe välja rookida kavatseb. Selleks kasutatud meetod on aga omajagu veider.
Just see veidrus aga filmi esimese poole just nii meeldivaks muutiski. Isiklikus plaanis oleks muidugi päris kurb sellise ülemus pärast, kes iga blogipostist tehtud vea pärast taguotsa punaseks kütaks, aga sellise vindi peal armastusfilmi oli täitsa värskendav vaadata.Kahjuks läks aga enamik värskusest ühes peategelase ümberkasvamisega kaotsi. Pärast seda kui hallist hiirekesest ablas miisu oli vormitud, leidis stsenarist, et nüüd peavad peaosalised oma armastuse nimel võitlema hakkama. Advokaat tegi alguses muidugi nägu, et tema seda perverdist sekretäri silmaotsaski ei kannata ja sekretär läks oma eituses veelgi kaugemale. Halastusseksist vana tuttavaga oleks peaaegu saanud halastusabielu.
Pärast äärmiselt ebahügieenilist näljastreiki sai aga kõik korda. Naturally.

Looduses peeti ka mesinädalaid.