sina hääletad, mina vaatan

03 mai 2010

Merekarust klaverimängija / La leggenda del pianista sull'oceano(1998)

Põgusalt olen ma Giuseppe Tornatore varasemate töödega kursis. Malena näiteks oli täitsa hea film. Ilmselt tema kõige kuulsamat teost Nuovo Cinema Paradisiot aga näinud ei ole ja ilmselt lükkub selle vaatamine nüüd ka ei tea kuhu.
See konkreetne film räägib loo mehest, kes sünnib, elab ja sureb laevas. Õpib omal käel klaverimängu selgeks ja osutub selles erakordselt andekaks. Ühe veidra tegelase (Tim Roth, kes siis veel) elulugu, mille vürtsiks kaunis klaverimuusika, kõlab ju huvitavalt.
Eks ma olen muidugi ise süüdi ka. Selle asemel, et hankida endale filmist kahetunnine versioon oli mul vaja sellele pea' kolmetunnisele monstrumile küüned taha ajada. Artriidist vaevatud Põhjakonnana lohises lõpu poole.
Üksikuid sähvatusi muidugi esines, mööda saali liuglev klaver suure tormi ajal ja duell Jelly Roll Mortoniga, kui nimetada kaks mis enim meeldisid. Ülejäänud oli aga selline vaikne lainetus, mida õieti tähelegi ei pane. Rohkem majakõrguseid laineid ja marutuult oleks filmile ainult kasuks tulnud.Muidugi ei saa mainimata jätta ka tõsiasja, et filmi muusika on kirjutanud Ennio Morricone. Eriti kui arvestada, et kaks eelpoolmainitud stseeni just tänu helipildile kõrva ja meelde jäid. Ilusat muusikat on filmis veelgi, kahju ainult et Giuseppel loo jutustamine köitvamalt välja ei tulnud.
Duell tasub vaatamist ja soundtrack võib täitsa meeldiv kuulamine olla, aga kui te ilmtingimata filmi näha tahate, siis hankige endale see lühem variant.

0 comments: