Sõjavägi on välja töötanud mingi hirmsa bioloogilise relva, selle lennukile laadinud ja lennuki kogemata kombel ühe väikelinna veevõtuauku maandanud. Relv osutub päris tõhusaks, aga keegi ei paista seda vääriliselt hindavat. Selle asemel, et üksteist tunnustavalt õlale patsutada, püütakse kogu lugu kinni mätsida ja linnakese elanike põhivabadusi hakatakse jõuliselt piirama. Peamiseks õiguseks kerkib hoopiski õigus paarile grammile tinale.
George A. Romero ise väntas loo õige nappide vahenditega filmiks Crazies 1973. aastal ning rääkis 2010. aasta uusversiooni tarbeks rahad välja. Lavastama lasi noore ja vihasema?(ma ei ole Saharat näinud) Breck Eisneri.
Tuleb tunnistada, et uusversioon jättis parema mulje. Mis mind eriti selle kandva idee osas võlus, on võimalus vaatajaga mängimiseks. Kas mingi tegelane on nakatunud ja käib sellepärast ringi silmad verd täis valgunud ja susib teisi inimesi viglaga või on ta lihtsalt pinge all murdunud. Ning seda võimalust kasutab uus paremini. Mitte päris niipalju kui lootnud oleks, aga natuke siiski. Piisavalt, et mitte dialoogist end häirida lasta. Vanal semiootikul oli küll raske, aga peaaegu zombiefilmi dialoogi kallal norimine tundub kuidagi ebaaus.
Vana koperdab juba sellega, et viirusel on kaks erinevat arenguteed. Nakatanu kas itsitab elu lõpuni kohtlaselt või sureb suhteliselt kiiresti valulikku surma. Lisaks veel see, et peategelaste kamp sai suhteliselt rahulikult ringi askeldada. Reaalses mahalaskmisohus viibiti ühe korra. Pinget mittemingisugust. Lambakarja keskel kepslev neiu paistis lihtsalt pilves hipina, mitte ähvardava viirusekandjana. Ja ei, tüdruku näiline ohutus ei tundunud mulle sugugi hirmutavana. Sellise viirusekandja ohutuks muutmiseks oleks piisanud elektrikarjusest.
1 comments:
Mulle ka meeldis:
https://sites.google.com/site/fletchufilmid/the-crazies
Postita kommentaar