Südaöö Pariisis / Midnight in Paris (2011)

Olen kuulnud viitamisi inimestele, kes on näinud kedagi, kes on kuulnud öeldavat mõtteteri, mis lausa nõretavad elutarkusest. Kes sügisel köhib, ei see kevadet näe. Julge hundi rind on rasvane. Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Ilmselgelt pole Woody Allen nende Eesti Rahwatarkustega kursis, sattus Inceptionit vaatama, mõtles, et "päris huvitav idee, ainult teostus on kuidagi niruvõitu, aga noh Nolani-poiss on ju noor kah veel." Ning tegi woodiälleni (loe: romantilise komöödia, mida ei ole piinlik vaadata) õrnas unenägu unenäos kastmes.

Alustame kasvõi peaosalisest. Siukese ninaga nüüd mõni romantiline kangelane ja rinnalihased paneks vähegi kinoajalooga kursis oleva inimese pomisema, "doktor, siin on midagi viltu. Selle koha peal peaks olema muskel." Samas, arusaamatul pilgul enda ümber areneva muinasloo kulgu jälgima sobis Owen Wilson päris hästi. Clive Owen oleks raudselt kohe marutama hakanud. Eiffeli torni otsa roninud ja kopteritele porgandeid rootoritesse loopinud.

Clive praegu kinganinasid ei puuriks

Nii et jah, öises Pariisis legendaarseid ja veel legendaarsemaid err... legende kohtama ja päevasel ajal stereotüüpse rikka isa silmateraga pulmaplaane luhtama sobis Wilson ikkagi paremini. Pauli ära kägistamisega jäi ta kahjuks küll jänni, ses osas oleks mõni karmim mees abikäe võinud ulatada.

Üksjagu segaseks jäi mulle aga selleski filmis, et kuidas kaks nii erinevat inimest üldse pulmaplaanide mõtlemise juurde jõudsid. Ei ole nende uuema aja kohtingureeglitega küll päris kursis, aga kas mitte see aeg, kui noored armunud enne pulmi parimal juhul põõsa taha guvernandi silme eest varjudes põsemusi teha said, möödas ei ole. Ja ei paistnud ka sedasi, et kaks kõrget soost lordi abielu läbi enda maavaldusi ühendada soovisid. Ning ei olnud ka noore tüdruku põllepaelte all seeme idanema hakanud. Abielu peaks ju ikkagi olema ...kuni surm meid lahutab vaimus sõlmitud, mitte "oh vaata perekonnaseisuamet, hüppame ehk enne poes käiku läbi."

...love in her eyes