sina hääletad, mina vaatan

04 jaanuar 2012

Reaktsioon III

Arvustajal on ikka palju kergem töö kui toimetajal. Kui ikka mingi kuupäev on paika pandud, siis tuleb ajakiri selleks kuupäevaks lugejateni toimetada. Mina saan aga vabalt viidata aastavahetuse saginale ja eelmiste numbritega võrreldes veidi kasvanud mahule ja järjekordse reaktsiooniga alles nüüd välja tulla.
Ning kasvanud mahu all ei viita siin mitte ainult artiklite arvule, mida kolmandas numbris kolme võrra enam kui eelmises. Artiklid jätsid kuidagi sisukama ja tummisema mulje, liigliha oli kas toimetaja või juba väheke kogemust omandanud kaastöötajate poolt tublisti vähemaks roogitud. Ilmselt aitas sellele muljele kaasa ka enamiku artikleid läbiv ühine teema. Selle eest muidugi eriline kiitus, et on leitud üks kohalikul ulmemaastikul oluline ilmumine ja see ajakirjas põhjalikult erinevate külgede pealt ära lahatud. Uudisväärtus ja informatsioonilaks kõik ühest kohast. Oleks veel ainult see kirjastuse väike möödapauk ka sisse susatud. Ajakirja ilmumise ajaks oli see nimeäpardus ju juba teada? Natuke kahju on ka sellest, et Jüri Kallas ja Andrzej  Sapkowski sugugi ühist keelt ei leidnud. Kas ongi kirjanikuhärra selline tõre või õnnestus intervjueerijal ta juba esimese küsimusega enda vastu häälestada, aga vastuste külmus kumas suhteliselt kõvasti läbi.
Orjapäevikute juurde kommentaariks, et kuigi väiksema kannatusega lugeja paneb edulugu kõvasti proovile, siis kerkib sellest läbinärimisest ikkagi kasu. Ka kõige tuhmim algaja kirjanik peaks jõudma selgusele, et kuu ajaga surematu romaani kirjutamine on praktiliselt VÕI-MA-TU ülesanne ja ei lange ehk loomingulise blokini jõudes nii kergesti masendusse.
Larpi kirjelduse juures oleks võinud kaaluda pildimaterjaliga heldemat ümberkäimist või kui siis olemas olnud fotode hajutamist veidi suuremate vahedega. Osaleja jutt oli küll huvitav ja korralikult liigendatud, aga vahel oleks tahtnud tekstist väsinud silmi puhata. Üksiti räägib ju üks pilt tuhat sõna.
Seekordse jutuvaliku juures saab toimetus kõige rohkem sarjata selle eest, et minu subjektiivse hinnangu alusel oli kõige parem jutt kõige esimene, mis tähendab et ülesköetud meelt tabasid järjest väiksemat sorti pettumused, kui vähem meeldivamaid lugusid sinna otsa lugema pidin.
Tehniliselt annaks Läbimurret kindlasti kohendada veelgi paremaks, aga twisti üles ehitamine ja paljastamine tabas nii täpselt närvilõpmeid, et vähemalt selles numbris pole hr. Vedrule teistel võimalik vastu panna. Jutt Kahe maailma vahel esitab muidu ka päris huvitava mõtte, aga puudu jääb pingest ja lõpu puust ja punaseks teostus ei aita ka kuidagi kaasa. Suudle mind! puudutab korraks sedasama närvi mida Hyperioni Veristaja ja Kindlus Taevas mõnusalt lobe.
Reageermiseni.

Erilist rõõmu teeb mulle Reaktori kalendri juures muidugi see, et toimetus on muuhulgas ära märkinud nii rahvusvahelise holokaustipäeva kui ka minu isikliku sünnipäeva :)

0 comments: