sina hääletad, mina vaatan

16 jaanuar 2012

Kannatuste rada / YellowBrickRoad (2010)

 Ühe väikese Ameerika linnakese elanikud võtsid ühel kaunil 1940. aasta päeval linnalähedases metsas ette jalutuskäigu, millelt tagasi ei tuldudki. 68 aastat hiljem otsustavad noored dokumentalistid, et kadunud populatsiooni saladus väärib lähemalt uurimist ja astuvad rajale, mille lõpus ootab neid muheda näoga šveitser. Vahepeal ähvardab aga püsiv kuulmiskahjustus ja mingi õhus heljuv feromoon, mis on kõrvalasuvast sõjaväelaboratooriumist valla pääsenud ja idiootset käitumist esile kutsub.
See feromooni teema on mul tegelikult enda välja mõeldud. Et kuidagi seletada, miks kamp normaalseid inimesi korraga vähekese irratsionaalselt käituma hakkavad. Neljakümnendate muusika pole ka just minu eriline lemmik, aga ma ei lähe selle kuulmisest ka nii segi, et hakkan näitsikutel jäsemeid küljest kiskuma. Õnnetu pointofnoreturn oli nii jabur ja punnitatud, et kogu lootus Blairi nõiafilmist tuttava ebamugavustunde järele suri sealsamas koos selle matkaselliga.
triigi mul seda vasaku sääremarja, kisub teine krampi natuke
ai kurat, kurat kõdista.
ohhsaa, mis vahva aparaat, kohe ei saagi teist käest panna ja neiule appi minna

No ja nii see seltskond siis trambibki metsas ringi ja kasutab aktiivselt võimalust, et korrakaitsjaid kuskil läheduses ei viibi. Kohati sellest imelisest vabadusetundest nii ekstaasi sattudes, et kuidagi seksuaalset erutust alla suruda ei suuda. Väikene lootus veel tõusis vahetult lõpu eel, et ehk suudetakse Cigarette Burnsi teha, aga ei tulnud ka sellest midagi. Pandi mingile memmele vanaaegne peakate pähe, kästi tal ebamaise häälega This is our home kähistada ja pandi kaamerad seisma.
Ma arvan, et parema/põnevama/kõhedama filmi oleks saanud, kui noored kineastid oleks lihtsalt istunud ja Wizard of Ozi vaadanud. Pealkiri oleks ka kohe rohkem mõtet omanud.

0 comments: