Miks on Netflixi tulek hea

Päris rõõmust lakke karata veel tõesti ei saa, valik peab minema tükk maad laiemaks, et ma tasuta proovikuu möödudes oleks nõus kümnekat välja käima. Eile pärast pikka tuustimist leidsin Dereki, vaatasin ühe osa ära ja siis otsisin naise pealekäimisel Elioni järelvaatamisest välja Aastavahetuse Kinoteatriga ja sain palju rohkem nalja (muljetavaldav kaameratöö boonusena).
Miks ei saa aga Netflixi tuleku kohta öelda, et "ah üks striimimisteenus juures" või "piltlikult lisandus üks filmikanal".
Umbes aasta tagasi läks käima Postimehe kino ja seal on päris tihti sellist kraami mille kohta mõtlen, et võiks vaadata. Mõtteks see enamasti jääbki, sest ma ei saa seda teha mugavalt ühe puldiga asjatades ja arvuti peab kõrvaltoas käima.
Mul on koduses võrgus NAS, mille pealt saab kenasti filme nii vaadata, et valid teleka puldilt source ja klõpsad soovitud asja käima. Ainult et esmalt peavad need filmid kuidagi sinna NAS-i peale saama ja kuna ma ei ole nii andekas, et sinna VLC peale nokitseda, siis on alati väike võimalus, et ei toetata video- või audikoodekit või subtiitriteformaati.
Popcorn Time on üks selline striimimisteenus mille eest ei pea iga kuu kümnekat välja käima. Selle kasutamiseks on aga jällegi vaja arvuti käima panna, filmidel on üldiselt ingliskeelsed tiitrid olemas, sarjade puhul pigem mitte. Ja alati on võimalus, et soovitud filmi/sarja ei soovi sinuga piisavalt palju inimesi jagada, et striim kenasti jookseks.
Ehk siis kõik need kolm varianti eeldavad mult mingit lisapingutust. Netflixi puhul valin SmartTV-st rakenduse ja saan siis kui mina tahan vaadata seda, mida Netflix on pidanud vajalikuks minuga jagada. Mida on isegi praegu rohkem kui Elioni filmiriiulil. Üks seade, üks pult. Lihtne.

Eesti filmi kajastus filmiblogides ja ajakirjanduses

Väike uudisnupp. Võibolla mitte kõige värskem uudis aga sellegipoolest. Helen Räim on kirjutanud (ja loodetavasti edukalt kaitsnud) bakalaureusetöö pealkirjaga "Eesti filmi  kajastus filmiblogides ja  ajakirjanduses". Kes soovib see loeb. Ma ootan magistritööd.
Ise sattusin Kirsitubakat poole silmaga telerist aastavahetuse paiku nägema. Oli siuke film, et raamatulugemist ei takistanud.

Saadananahad lävepakul / Guizi lai le / Devils on the Doorstep (2000)

Lihtsa hiina talupoja Ma Dasani õhtu rikutakse ära kõige ebasobivamal momendil. Koputus uksele, mõjuv ähvardus ja Ma peab oma keldrisse majutama jaapani ohvitseri ja hiinlasest kollaborandi. Lubatud paarist päevast saab kiirelt pool aastat ning külaelanikud otsustavad kõrsi tõmmata, kes tüütutest külalistest vabanemise aktsiooni enda peale võtab. Loomulikult on Ma selleks õnneliku käega meheks...
Kõlaks nagu põnevik või ehk draama? Umbes sellise ootusega minagi end vaatama sättisin. Must-valge kah kõigele lisaks, nii et tundus täpselt selline paras üksinda kodus vaatamise film. Põhijoontes on aga hoopistükkis tegemist komöödiaga. Huumor on iseloomult küll tumedamat laadi, aga mitte õel ega kuri. Lihtsalt olud on sellised. Jaapani ohvitser näiteks üritab au päästmiseks end vastu puuposti surnuks kopsida ja lõpetab oma aktsiooni teki sisse mähitult. No ja kui see ehk liiga pehme huumorina tundus, siis vangide peade maharaiumise perfoormants, erutimuka Ühe Liti Liu esituses peaks ka teravama huumori sõbrad tunnustavalt noogutama panema. Mina lihtsa inimesena nautisin nii neid mõlemaid kui ka kõike muud vahepeal toimunut.

Siinkohal on aga paslik hoiatada, et ühel hetkel otsustavad külaelanikud minna suurt kasumit tõotavale tehingule ja draama ei jää olemata. Toonimuutus on küll oodatav, aga nii brutaalseks kulminatsiooniks mina vähemalt valmis ei olnud. Rahuleping oli alla kirjutatud, kapten Sakatsukal oli aga vaja end välja elada ja Ma heategu saigi lõpuni tasutud.
Hiljem veidi filmi kohta juurde lugedes üllatusin jällegi. Hiinas keelati filmi näitamise üldse ära, põhjendustega stiilis "hiinlaseid kujutatakse ullikestena" ja "jaapanlased tapavad hiinlasi". Jaapan pärast paariaastast kaalumist lubas filmi kinno ning kuigi üldine suhtumine oli positiivne, siis olevat olnud ikkagi ka selliseid hääli mis kurtsid, et "sõda ajas riikidevahelised suhted isegi pisut keeruliseks, kas oli vaja vana asja meelde tuletada". No ma ei tea, mul ei ole küll nüüd pärast vaatamist tunnet, et hiinlased on kõik üks paras punt lollikesi ja jaapanlased ühed püsti elajaloomad. Ma nägin hästi kirjutatud tegelaskujusid, kes tegid omi valikuid ja olenemata sellest, mida sa vaatajana mõtled ja tunned nende valikute "õigsuse" koha pealt, siis olid need mõistetavad. Ja ma leian, et see on tähtis. See muudab hoobilt ebaoluliseks nende rahvuse ja võiks välistada üldistamise. Iga hiinlane ei oleks lühima kõrre tõmbamise järgselt käitunud nagu Ma ja iga jaapanlane ei oleks Hanaya kombel käsku täitnud.

Ma muidugi olen ka loomult üldistamise vastu. Eriti kui see õigus ja alus üldistamiseks võetakse iseenda tagasihoidliku isiku või mittejuhusliku valimi pealt. Jah, raudselt olen viimatiste potitustegi jooksul isegi mingeid rämedaid üldistusi teinud, mul tuleb lihtsalt loota, et kontekstist lähtudes on aru saada, kui tõsiselt ühte või teist neist võtta tasub. Raske on aga lugeda ja võtta tõsiselt arvamusavaldusi, mis selle asemel et öelda "mina arvan nii, sest mul on siin sellised ja sellised tõendid (ja need tõendid ei pärine ajakirjast "Mida arstid sulle ei räägi")" kuulutavad kategooriliselt "asjad on nii nagu mina ütlen, sest need kes teistmoodi arvavad on jobud ja mul on siin veel viis minuga nõus olevat minu jaoks tundmatut isikut" Rahvasaadikuna on sul mingisugunegi alus oma valijate nimel rääkida. Aasta alguse kuumima laulu valguses on lausa eriti keeruline, kui pooled kogu Eesti Rahva nimel solvuvad ja teine pool (panite tähele? räme üldistus) siiamaani naeru pidama ei saa.

Ihutud reieluu / Bone Tomahawk (2015)

Endalegi märkamatult on nädal tagasi mööda saanud kaheksa aastat sellesinatse blogi esimesest postitusest. Need numbrid, mis toonast postitamissagedust näitavad, tunduvad praegu täiesti müstilised. 3 juttu nädalas. Nagu poole kohaga töö. Aga ega ei saanud lõdvemalt kah võtta, kohe olid blog.tr esisajast väljas. Ja ega blogimaailm oli siis veel metsik ja taltsutamata. Noor blogija ratsutas rätsepaülikonnas linna, hõbenaastud vööl säramas ja ei jõudnud veel õieti lasipuu äärest kahte sammugi teha, kui kahe täpselt sihitud kommentaariga porisse pikali lasti.
Ning kui ikka nädal juba vahet oli jäänud, siis oli selline tunne, et olen Kallist Lugejat alt vedanud ja ta läheb kohe konkureeriva filmiblogiga tiiba ripsutama. Nüüd tuleb ka vahel mõte et pagan, vist olen natukese pikalt venitama jäänud. Umbes siis, kui kuu on viimase postituse kirjutamisest mööda saanud. Ja kirjutama istun ikkagi siis, kui saab nähtud film, mis kirjutama sunnib. Emotsionaalsete hüüatuste jaoks on üks teine koht. Väga tänuväärne koht. See pole sul miski lapse käest kommi ära võtmine, terve film vähem kui 160 tähemärgiga kokku võtta.

Loomulikult ei ole see otseselt mingi kvaliteedinäitaja. Istud maha küll selle tundega, et no nüüd ma alles kirjutan, aga välja tuleb mingi jurts. Nii et teeme hästi lihtsaks - Bone Tomahawk on vaatamist väärt. Onu Kalveri topeltgarantii.
Vaatamise ajal jäin ise mõtlema, et kui lihtne on tegelikult teha filmi, mis mulle meeldiks. Pange nüüd kõik algajad filmimeistrid tähele. Stsenaariumis ei tohi väga suuri auke olla, tegelased ei tohi hülgemöla ajada ja ilus peab olema. Nii et vestern on küllalt kindla peale minek. Indukad röövivad paar külaelaniku, neli meest lähevad neile järele, väga paljud tegelased saavad surma. Maastikuvaadete taustal. Nii kuulikindel valem, et John Wayne, Clint Eastwood ja Franco Nero kolmekesi tõstaksid ka käed üles.

Tegelased on otseloomulikult vesternile kohaselt joonistatud väga laiade pintslitõmmetega (voh kus nüüd ütlesin, Postimehe filmiarvustusest lugesin, panin kohe oma paksu kladesse kirja, kuhu märgin kõik vinged ütlused, mida blogis enda mõtete all esitleda ja rämedalt erudeerituna ja filmiblogimise teooriakursuse oivikuna lõpetanuna välja paista ja nüüd suskasingi sisse). Aga žanrist tulenevalt ei peagi neil tausta olema. Loeb see, mida nad teevad siin ja praegu. Mul on täiesti ükskõik, kas neist kellelgi oli lapsepõlves nimeline kelk või kas naaberküla poisid talle jaanikul nõgese püksi pistsid, kuna vale tüdruku pahkluule sekundiks liiga pikaks pilgu peale pani. Mehed lähevad küllalt olematu edulootusega teele, sest nii on õige ja mina vaatajana elan neile kaasa. Lihtne.

Dialoogi osas mul suurepärane võimalus Tarantinole ära susata. Tegelased ei suhtle pelgalt röhitsuste ja peeretuste vahendusel, aga nad ei jutusta ka lihtsalt oma häälekõla naudisklemiseks. Öeldakse ära mis vaja kellele vaja. Vahedalt ja emotsionaalsest pingest laetult (aitäh, Postimehe filmiarvustajad).

Kindlapeale valemiga on muidugi alati see oht, et jääb puudu miski, mis eristaks. Mul ei olnud seda muret ennegi, aga filmi lõpuosa oli lausa selline, et suu jäi lahti. Ma olen mõned aastad HÕFFil käinud ja enda arust ikka igast asju näinud, aga näed siis. Osatakse ikka ilma Serbia sajajalgse territooriumile täiega sisse trampimata üllatada.
Ning kui juba lugemisele niikaua oma aega olete kulutanud, siis leidke 19 minutit veel ja minge kuulake Spotifys filmi soundtrack ära.

Blogi esimene filmipostitus oli 42. aasta filmist, mis lausa nõudis, et ta üles saaks tähendatud. Mul on siiralt hea meel, et siiani satub ette filme, mis samuti ei lepi sellega, et tiitrite jooksma hakkamisega on kõik. Juubel ei ole enam kaugel.

Friigifilmide öö vol. III

Sel ajal, kui normaalsed inimesed istusid kodus suletud uste ja kinnikaetud akende taga ja lootsid, et ukse taga kobistavad halloviinerid ilma suuremat sigadust korraldamata tüdivad ja naabrimeest õnneks võtma siirduvad, väisas teravamate elamuste jahil publikum Aparaaditehases üritust Friigifilmide öö vol.  III.
Küünilistemal päevadel võib vaatamisjärjekorras olevate fimide nimekirjast silmi üle lastes vaikselt kahjatseda, et kõik on juba nähtud ja niikuinii miski enam üllatada ei suuda ja vist peab kindla peale minema ja veel korra Young Frankensteini vaatama. Aga siis võtad end ikka kokku, vead end kodust välja ja saad sahmaka värsket filmikunsti näkku.

Kunst siis suhteliselt laias mõistes, itaalia neorealistliku stiili austajad oleks Big Game (2014) vaadanud umbes sellise näoga nagu Guesthouse Paradisio sviidi aknast vaadet nautiv turist, kelle silme all mullakamarast sead kerkivad.
Mr. Cool on Ameerika president, kes peab vibu ja noolega relvastatud ihukaitsja saatel seni elus püsima, kuni abijõud kohale jõuavad. Ihukaitsja on tegelikult 13. aastane Oskari, kes on saadetud metsa enda mehisust tõestama ja kes näitab vibu käsitlemisel üles umbes samasugust võimekust kui Penelope kosilased. Sisu poolest nagu puhas Hollywoodi seiklusmadin, aga samas sellise totaka põhjamaise vindiga. Kõik see külmikuga seotud, mis järgnes presidendi külma pistmisele, alates selles suurepärasest hüppest ja lõpetades parimais Indiana Jonesi vaimus kukkumises ja sellele veidi hiljem järgnenud Die Hard lennust oli puhas Hollywood. Aga seal vahel suurepärane stseen Oskarist seljale seotud hirvepeaga.
Kahjuks just Oskari minu jaoks oligi filmi suurim möödapanek. Ses mõttes, et lõi otseliini Rare Exportsiga (2010) (neid liine on tegelikult mitmed veel). Ning otseses võrdluses jääb BG selgelt RE alla. Mis ei ole muidugi väga häbiasi, ma võin mõned filmid veel nimetada, mis RE fantaasialennule alla jäävad.

Liza the Fox-Fairy (2015) ei ole üks neist. Film, mille treiler oli vägav ja mis täispikkuses osutus veelgi vägevamaks. Mul on neid kogemusi küll, kus vaatad treileri ära, hakkad erutusest värisema ja siis filmi vaatamise ajal kirud oma kergeusklikust.
Liza on häbelik neiu, kelle ümber mehed armukadeda Jaapani popstaari vaimu kaasabil erakordselt tempokalt koolevad. Kuniks tema korterikaaslaseks saab vähese jutuga Zoltan.
Kõlab törts jaburalt ja eks ma tegelikult jaburat Ungari janti ootasingi. Viga. Rebasehaldjas on igas mõttes hea film ja tänu Elektriteatrile on teil veel üks võimalus selles oma silmadega veenduda. Detsembris tuleb taas Toidukino ja film seal näitamisele. Ainult kiire tuleb olla, sest kõik need hordid kes mu blogi loevad on ilmselt juba kino ukse taga piletisabas.

Seekordse ürituse lõpetas loomulikult originaalne Halloween (1978). Ses osas halvemini vananenud kui Texase Mootorsaemõrvad, et ega ta väga hirmutavalt tänapäeval enam ei mõju. Kõige lihtsam on seda seletada It Follows abil. Sisuliselt hävitamatu kurjus mõlemas, aga Michael Myers enamikes stseenides lihtsalt seisab ja peaks ähvardav välja nägema. It Follows aga liigub, sa oled küll kiirem, aga Kuri tuleb sulle järgi, omas tempos. Michaeli saad sa aga rahulikult jätta lambiposti teesklema ja vastassuunas mõõdukal kiirusel pageda. Kui ta aga siiski lõpuks liigutama viitsib hakata, siis indiaanipealiku sõnaohtrus ja maski kombo mõjub küll.
Eriti neile vaatajaile, kes Carpenteri ainult tema viimaste tööde alusel teavad ja ei saa sugugi aru, miks ta Masters of Horrori sarja lavastama kutsuti, soovituslik vaatamine. Noored tüdrukud olid üksiküritajast sarimõrvari voli all juba Mustade Jõulude ajal, aga Carpenter andis maniakile Halloweeniks näo mida ei unusta. Ja kui keegi vajab tõesti veel veenmist, siis Halloweenis mängib noor Jamie Lee Curtis. Minu meelest sisuline avafilm uuele Kohustusliku Kino sarjale.

Muinasjutuline

Kes on tark ja ütleb ära, mis hetkel käis plõks ja Kuri Hunt sai lihtsalt pahandada ja kalpsas metsa häbenema ja oma tegude üle järele mõtlema. Ma nagu mäletaks oma esimeset kokkupuudet selle konkreetse looga veel selles versioonis, kus kõht lõigati lõhki, topiti kive täis ja uputati susi kaevu (mis muidugi joogivee kvaliteedi seisukohalt kõige targem tegu ei olnud). Kaua läheb selleni, et rüütel Sinihabe laseb oma eksnaiste pead 3D printerist välja?
Lugesin nooruses Grimmide muinasjutte ilmselt suhteliselt tsenseerimata kujul, päris selliseid küll meenutada ei suuda, aga see võib olla ka sellest, et ahmisin silmadega illustratsioone. Olude sunnil puutun aga kokku ka nende uuema aja muinasjuturaamatutega. Ajab tatistama. Ühelt poolt liigume järjest lähemale Bradbury ennustatud kokkuvõtete kokkuvõtete suunas ja teisalt roogitakse välja kõik, mis vähegi mingite tädide arvates noort süütut hinge mingilgi viisil traumeerida võiks. Järgi jäävad kolmerealised lood, kus silmipimestavalt kaunis kuningatütar langeb esmakohtumisel kaela sõnulseletamatult kaunile printsile ja nad elavad muinasjutuliselt rikastena oma elupäevade lõpuni. Sest see on ju muinasjuttude juures kõikse tähtsam iva, mis tuleb ellu kaasa võtta. Ilus ja rikas on hea.
Üks õige muinasjutt võiks midagi rohkemat pakkuda ja teha seda ilma keerutamata. Kui kuri saab kolakat, siis olgu nii et enam ei tõuse, et ei jää õhku klassikaline õudusfilmistsenaariumi puänt, et tasub viimasel ellujäänud teismelisel vaid kergendatult ohata kui see hetkega surmaeelseks korinaks muutub, sest koll ei olnudki päriselt surnud. Ja kui hea saab üle kukla, siis olgu ka asja eest, lollust/ahnust/upsakust tulebki karistada. Kui sa ikka hundi juttu usud ja ainult täiad kubemessed saad, siis lase aga tänusõnadel voolata, et niigi hästi läks. Halltoonid las jääda rikutumale publikule, muinasjutul piisab mustast ja valgest. Teoorias võib see olla muidugi päris üllas plaan, et hoiame kõiki noori ilmakodanike nii kaua kui võimalik halvast ja näitame ainult helgemat poolt, aga jätad Jukule Vankumatu Tinasõduri loo lugemata ja esimese idast tuleva kõvema köhatuse peale on Juhan mererannas parve ehitamas. Turvatunne peab lastele mujalt tulema kui roosamannavahulistest jutukestest.

Ei ole küll sugugi kindel, kas mõni filmihuviline lugemisega üldse niikaugele jõudnud on, aga tegelikult mul oli plaan filmidest rääkida. Õnneks blogis ruumi on, nii et palun, muinasjutufilmid.

El laberinto del fauno / Pan's Labyrinth (2006) - on vististi del Toro kõige kõrgemalt hinnatud töö ja üks tuntumaid ja kõrgemalt hinnatumaid muinasjutufilme üldse sel aastatuhandel. Vaatasin selle hiljuti teistkordselt läbi, olles täiesti veendunud, et esmavaatamise tuhmunud mälestused on seotud vanuseliste iseärasustega. Väga ilus ja fantaasiarikas ja brutaalne.
Mis aga filmi minu jaoks lootuselt ära rikub on Ofelia surm. See ei vii lugu kuidagi edasi, Ofelia sureb, et pakkuda vaatajale üks emotsionaalselt pingestatud stseen. Ta ei kaitse oma kehaga venda, oma hingepuhtust on ta juba tõestanud. Ta võiks saada lihtsalt haavata ja näha ikkagi oma ulma. Partisanid võiks jõuda minutikese varem sündmuspaigale, selle asemel et eemal dramaatilist poolringi moodustada. Mis iganes variant. Ofelia ei pea surema.

Kuskilt jäi silma, et Tom Cruise väga meeleldi filmist Legend (1985) ei räägi. Nii et võtan siis ise natuke sõna. Visuaalselt on tegemist vägagi nauditava teosega. Kuvatõmmiseid saaks mitme blogipostituse jagu. Mis alt veab, on suutmatus otsustada, kellele seda filmi siis täpselt tehakse. Pealiskaudse uurimistöö tulemusena võib üks põhjus olla selles, et polnud väga kelleltki malli võtta. Tuntumad ja tunnustatumad muinasjutufilmid tulid hiljem - Willow, Labyrinth, Princess Bride. Neverending Story ainukesena aastake varem kinno jõudnud. Nii et Legend ei suudagi lõpuni ära otsustada, kellele ta mõeldud peaks olema. Romantikasõpradele armuliin, nooremale koolieale Gump, kes muuhulgas napsu võtta armastab, goreaustajatele  inimsööming ning lõpetuseks ka väike SM. Jutuna võibolla annaks selle kokku kirjutada, filmina need tükid ei sobi kuidagi kokku. Lõpp on vähemalt konkreetne. Kurjast jäävad vaid täpid tähistaevas.

 

Hundijutuga alustasime, hundijutuga tõmbame seks korraks ka otsad kokku. The Company of Wolves (1984) on veidi inspiratsioon Punamütsikesest ammutanud, aga suures osas on ikkagi fantaasial kalpsata lastud. On raamlugu, mille sees räägitakse lühijutte ja hundid askeldavad neis kõigis. Põhiliselt loeb vanaema Angela Lansbury lapselapsele sõnu peale, et võõraste käest ei tohi asju vastu võtta ja kokkukasvanud kulmudega mehi ei tasu usaldada.
Kõige tähelepanuväärsemad on filmi juures eriefektid, veidi vähem ikoonilisemad kui An American Werewolf in London, aga toonilt süngemad. Piimapütis hulpiv pea peaks olema üks filmi kuulsamaid stseene, see ei ole aga isegi mitte esimese pooltunni kõige häirivam kujutis ning ega filmi meeleolu ülemäärase positiivsusega hiljemgi hiilga. Täpselt paras sügisõhtune vaatamine.

Rohkem sallivust - igale filmile oma järjefilm/reboot/remake

Järjefilmidest rääkides on hästi mugav nina kirtsu pähe tõmmata ja põlglikult nortsatada. Mainida sissejuhatuseks mõnda nii ikoonilist järge, mida lihtsalt ei saa mainimata jätta ja siis jaurata pikalt teemal kuidas Hollywoodis on kõik munadega mehed otsa lõppenud ja vorbitakse ainult uusversioone ja järjelugusid, et kassadest järjekordne rahalaadung kokku roobitseda. Ma ju tean, olen isegi mõnuga sel teemal sõna võtnud.

Aga mõtlesin, et prooviks korra ka teise nurga alt lähenemist. Esmalt aga Aliens, Terminator 2, Evil Dead 2, Die Hard 2 ja neid on mõned veel. Ning ärge siis kurat käige neid järjelugusid, reboote ja remake' vaatamas. Keegi ei loobi dollaripakkidega projekti, millest ei ole lootust, et need pakid kena protsendiga tagasi ei tule. Läbi aegade kõige rohkem raha sisse roobitsenud filmide top kahekümnest umbes neli ei ole kas järg või reboot või spin-off või midagi muud selles laadis. Erinevus vanade heade aegadega on lihtsalt selles, et sellised filmid, millega on lootust kõva raha teenida nõuavad ka kõva investeeringut ja kui ei ole vajadust ega nõudlust originaalitseda, siis ei looda keegi, et äkki joppab. Nendega tullakse lihtsalt hirmsa mürinaga peale ja kui keegi vahel mõtlebki, et äkki prooviks, siis näituseks 47 Ronin, John Carter ja R.I.P.D. on kolme peale teeninud suurusjärku 375 miljonit miinust.

Loomulikult sa teed viienda osa Kariibi mere piraate. Sest olgem ausad, tegemist ei ole mingi uue nähtusega filmimaailmas, eriti just õudusfilmidega krutivad järjefilmid "parimail" kahekohalise arvuni. Paari näite põhjal võiks isegi öelda, et olukord on ses osas paremaks läinud, et järge tehes arvestatakse, et kui mingit eriti lahjat lurri pakkuda, siis kolmandat võimalust enam ei anta. Mis reeglina tähendab, et tuleb veel rohkem pauku teha, aga vaatajanumbrid näitavad et selline lähenemine toidab paremini kui süütul 20. sajandil. Kus mõnigi kord tuldi välja järjega, mis toona ei huvitanud kedagi ja tänapäeval pakub rõõmu ainult neile imelikele, kel ei kõlba kinos superkangelastele pöialt hoidmas käia.

Highlander 2, Exorcist 2, Jaws 2, Psycho 2. Lisaks on igal kümnendil oma Robin Hood, Dracula on tõepoolest surematu ning Frankenstein ei laiskle ka sugugi. Nii et vähem vihakõnet, kahekümne aasta pärast ei mäleta neid suvised megahitte enam keegi, vaid Kanal Kuue reklaamimees teritab nende peal keelt ja praegusel hetkel vaid niuetes oleva pakitsusena eksisteerivad filmiblogijad saavad nende üle mõnuga irvitada.

Andekus ei ole maailmast kuhugi kadunud, tuleb lihtsalt veidi rohkem vaeva näha. Telesarjad näiteks üks päris hea koht otsimiseks.

Sophie valik / Sophie's Choice (1982)

Ma võin ju arvata, et puhtalt sünniaastast tulenevalt olen ikka juba elu näinud ja enam vähem saan maailma asjadest aru, suudan vajadusel suhestuda ja empaatiast pakatada.
Loomulikult ei ole see nii. Pidevalt leian end olukorrast, kus keegi käitub nii uskumatult ebaratsionaalselt, et võtab ohkama. No kuidas saab keegi delfi.ee uudiste "sisu" peale ärrituda, miks on vaja end jääveega karastamise ajal filmida ja kes on need inimesed, kes ostavad šašlõkki plasttünnis? Värske liha, oma maitse järgi marinaad, piisab loetud tundidest, et kõlbaks grillile panna. Tõsi, tünnikese puhul on alati pinge õhus, kas on pool sisust kelmed ja rasv või ainult kolmandik, aga põnevust saab oma ellu ka ju teisiti tuua?
Ehk, ma võin ju arvata mida tahes, tegelikult lähen läbi elu ikka Jon Snowna. Boonuseks on muidugi see, et minul on võimalus veel midagigi teada saada. Mis toobki meid seekordse blogipostituse ajendanud filmini - Sophie's Choice. Maryl Streep on suurepärane, Kevin Kline' vaadates ei saa lahti tundest, et mees harjutab oma suurrolliks Fish Called Wandas ja kes iganes arvas, et Peter MacNicol sobib armukolmnurga tipuks, ei suutnud ilmselt isegi uskuda, et keegi sellise pakkumisega nõusse võiks jääda. Ennem sobib Adrien Brody Ramboks.
Eeskätt aga keskenduks sellele valikustseenile. Kohe varsti. Esmalt aga - ma olen Trainspottingut näinud üsna mitu korda ja surnud imiku leidmine on igatepidi raske vaatamine. Selline "kuradi värdjad" stiilis konstateering ja film läheb edasi. Sophie valik mõjus palju rängemalt. Ma suutsin tunnustada elajaks mängitud Saksa ohvitseri näitlejameisterlikust, ma mõtlesin korraks sellele, kui raske võib see stseen olla lapsnäitlejate jaoks, aga ma ei suutnud midagi teha selle füüsiliselt tuntava viha ja jõuetusseguse mõtte vastu: "Sa ei tee sellist asja lapsevanemale. Sa ei pane teda sellise valiku ette. Nii lihtsalt ei tehta."
Kaks põhjust, miks selline erinevus reaktsioonides. Üks oskab ennast peaaegu ise riidesse panna, teine valmistub toeta seismiseks.
Mul ei tekkinud korrakski mõtet, et miks Shireeni põletamine palju rohkem inimesi vihale ajas kui Mance Ryderi. Tuleriidale läksid mõlemad, aga Mance puhul ütlesin endale korra, it's only a tv show ja vaatasin  edasi, Shireeni episoodis aga raputasin uskumatusest pead: "Ei, ei, sellist motivaatorit ei saa olemas olla. Sa ju ütled viimasel hetkel ei. Keegi ju teeb midagi."
Tahtmatu, kontrollimatu reaktsioon, milleks oli vaja isikliku kogemust. Plasttünnis liha ma aga osta ei kavatse.

Mehed, hobused ja mõned naised

Olen viimasel ajal küllalt kavatsetul moel päris mitu klassikalist ja vähem klassikalist vesterni vaadanud ja filmi lõppedes pigem ükskõikselt õlgu kehitanud. Põhiliselt sel põhjusel, et need pole Leone tehtud. Ei tasu ikka matsile valgest jahust tehtud saia sisse sööta ja siis loota, et aganaleiva peale nägu ei krimpsutata.

Eriti arusaamatuks jääb mulle John Wayne fenomen. Searchers on varasemalt nähtud, nüüd vaatasin ka Stagecoach'i (1939) ja The Man who Shot Liberty Valance (1962). Mehe põhipoos on seista üks jalg mingi tabureti peale üles tõestetud. Ja James Stewart on huvitav valik vesternis mängimaks. Ma ei suutnud lõpni otsustada, kas hea aga kahtlemata huvitav valik.

Sama huvitav valik nagu Gary Cooper High Noon (1952) peaossa. Tema puhul ma suutsin vähemalt ära otsustada, et hea valik. Ja parem film kui kui need eelmised nimetatud ka kohe kindlasti. Praktiliselt reaalajas toimumine, noor Van Cleef, ja see ootus, et no kurat keegi ju peab endale paari mune kasvatama.

Puhta actioni poolest parim valik selles nimekirjas on Butch Cassidy and The Sundance Kid (1969). Samas ei liigitaks teda puhtaks vesterniks, pigem Metsiku Lääne bromanceks. See kuulus hüpe tehakse muide juba poole filmi peal ära. Eriti lõpp peaks vaatajal aga looma seose umbes pool aastakest varem linastunud Wild Bunch'iga. Filmide toon on lihtsalt erinev.

veidi ka Great Silence't

Eelnevatest hoopis erineva tooniga on aga McCabe & Mrs. Miller (1971). Südamlik lugu kõvakübaras kangelasest, kes djangolikult räpases asulahakatises lõbumaja pidama hakkab ning keda selles ettevõtmises särtsakas maadam abistama saabub. Kõlab ebavesternlikult ja lavastaja Altman olevat selle üle ka uhke. Aga lõpp on täpselt selline, nagu olema peab. Kolm ühe vastu.

Rumcajs mitte Sam Hawkens

Täpselt selline nagu üks raamatuadaptsioon olema ei peaks on Winnetou - 1.Teil (1963). Kui sa tahad midagi algmaterjaliga võrreldes muuta, siis muuda seda paremaks, ära lahmi tühja. Winnetou on huvitav eelkõige ses osas, et näitb erinevat lähenemist. Itaalia vesternites jageletakse mehhiklastega, ameeriklaste omades on indukad mölakad, saksa ja jugode filmides aga õilsad. Aga see Winnetou oli nii kuradi kohutav, et mul pole mingit tahtmist teada saada, kui õilsad nad neis järjefimides täpselt on. Kohad mis raamatus olid põnevad, pingelised toimuvad filmis plartsti. Ja see Sam Hawkensi habe.

Päris üksik kunn Leone muidugi pole. Näiteks Sergio Corbucci ja Franco Nero on väga võimekas tandem. Kui teile Companeros'est (1970) ka midagi muud meelde ei jää, siis tunnusmeloodia vähemalt. Ja hüüdnimi Pingviin ja pistrikut pidav Jack Palance ja hingelt revolutsionäär El Vasco. Tempokas ja krutsekid täis. Vamos a matar...sombreros...pistoleros...companeros.

 

Ning Jack Palance kaudu olemegi jõudnud mitte ainult selle valiku parima filmini, Shane (1953) oleks enamikes valikuis parima filmi kandidaat. Lihtne lugu, minevikuta mees üritab revolvrit varna riputada, aga elu teeb omad korrektiivid. Väga täpse ja kena kaameratööga. Stseenid, kus liigselt peenutsemata ja sümbolitesse uppumata on näha kuidas pildikeelega antakse edasi rohkemgi kui dialoogi läbi. Mu meelest hästi oluline, et kuigi tööd on ilmselgelt tehtud kõvasti, siis välja ei paista mitte higilõhnaline ponnistus vaid sa lihtsalt vaatad ja mõtled omas peas: "Krt, see on hea".
Ning boonuseks Jack, keda kokku näeb ekraanil loetud minutite jagu. Aga julgelt sama ikooniline kurjam kui Henry Fonda ühes teises tuntud vesternis. Siukesed maosilmad ja tiku ootel püssirohutünni olek, võimas.