sina hääletad, mina vaatan

11 detsember 2015

Ihutud reieluu / Bone Tomahawk (2015)

Endalegi märkamatult on nädal tagasi mööda saanud kaheksa aastat sellesinatse blogi esimesest postitusest. Need numbrid, mis toonast postitamissagedust näitavad, tunduvad praegu täiesti müstilised. 3 juttu nädalas. Nagu poole kohaga töö. Aga ega ei saanud lõdvemalt kah võtta, kohe olid blog.tr esisajast väljas. Ja ega blogimaailm oli siis veel metsik ja taltsutamata. Noor blogija ratsutas rätsepaülikonnas linna, hõbenaastud vööl säramas ja ei jõudnud veel õieti lasipuu äärest kahte sammugi teha, kui kahe täpselt sihitud kommentaariga porisse pikali lasti.
Ning kui ikka nädal juba vahet oli jäänud, siis oli selline tunne, et olen Kallist Lugejat alt vedanud ja ta läheb kohe konkureeriva filmiblogiga tiiba ripsutama. Nüüd tuleb ka vahel mõte et pagan, vist olen natukese pikalt venitama jäänud. Umbes siis, kui kuu on viimase postituse kirjutamisest mööda saanud. Ja kirjutama istun ikkagi siis, kui saab nähtud film, mis kirjutama sunnib. Emotsionaalsete hüüatuste jaoks on üks teine koht. Väga tänuväärne koht. See pole sul miski lapse käest kommi ära võtmine, terve film vähem kui 160 tähemärgiga kokku võtta.

Loomulikult ei ole see otseselt mingi kvaliteedinäitaja. Istud maha küll selle tundega, et no nüüd ma alles kirjutan, aga välja tuleb mingi jurts. Nii et teeme hästi lihtsaks - Bone Tomahawk on vaatamist väärt. Onu Kalveri topeltgarantii.
Vaatamise ajal jäin ise mõtlema, et kui lihtne on tegelikult teha filmi, mis mulle meeldiks. Pange nüüd kõik algajad filmimeistrid tähele. Stsenaariumis ei tohi väga suuri auke olla, tegelased ei tohi hülgemöla ajada ja ilus peab olema. Nii et vestern on küllalt kindla peale minek. Indukad röövivad paar külaelaniku, neli meest lähevad neile järele, väga paljud tegelased saavad surma. Maastikuvaadete taustal. Nii kuulikindel valem, et John Wayne, Clint Eastwood ja Franco Nero kolmekesi tõstaksid ka käed üles.

Tegelased on otseloomulikult vesternile kohaselt joonistatud väga laiade pintslitõmmetega (voh kus nüüd ütlesin, Postimehe filmiarvustusest lugesin, panin kohe oma paksu kladesse kirja, kuhu märgin kõik vinged ütlused, mida blogis enda mõtete all esitleda ja rämedalt erudeerituna ja filmiblogimise teooriakursuse oivikuna lõpetanuna välja paista ja nüüd suskasingi sisse). Aga žanrist tulenevalt ei peagi neil tausta olema. Loeb see, mida nad teevad siin ja praegu. Mul on täiesti ükskõik, kas neist kellelgi oli lapsepõlves nimeline kelk või kas naaberküla poisid talle jaanikul nõgese püksi pistsid, kuna vale tüdruku pahkluule sekundiks liiga pikaks pilgu peale pani. Mehed lähevad küllalt olematu edulootusega teele, sest nii on õige ja mina vaatajana elan neile kaasa. Lihtne.

Dialoogi osas mul suurepärane võimalus Tarantinole ära susata. Tegelased ei suhtle pelgalt röhitsuste ja peeretuste vahendusel, aga nad ei jutusta ka lihtsalt oma häälekõla naudisklemiseks. Öeldakse ära mis vaja kellele vaja. Vahedalt ja emotsionaalsest pingest laetult (aitäh, Postimehe filmiarvustajad).

Kindlapeale valemiga on muidugi alati see oht, et jääb puudu miski, mis eristaks. Mul ei olnud seda muret ennegi, aga filmi lõpuosa oli lausa selline, et suu jäi lahti. Ma olen mõned aastad HÕFFil käinud ja enda arust ikka igast asju näinud, aga näed siis. Osatakse ikka ilma Serbia sajajalgse territooriumile täiega sisse trampimata üllatada.
Ning kui juba lugemisele niikaua oma aega olete kulutanud, siis leidke 19 minutit veel ja minge kuulake Spotifys filmi soundtrack ära.

Blogi esimene filmipostitus oli 42. aasta filmist, mis lausa nõudis, et ta üles saaks tähendatud. Mul on siiralt hea meel, et siiani satub ette filme, mis samuti ei lepi sellega, et tiitrite jooksma hakkamisega on kõik. Juubel ei ole enam kaugel.

0 comments: