sina hääletad, mina vaatan

24 juuli 2015

Sophie valik / Sophie's Choice (1982)

Ma võin ju arvata, et puhtalt sünniaastast tulenevalt olen ikka juba elu näinud ja enam vähem saan maailma asjadest aru, suudan vajadusel suhestuda ja empaatiast pakatada.
Loomulikult ei ole see nii. Pidevalt leian end olukorrast, kus keegi käitub nii uskumatult ebaratsionaalselt, et võtab ohkama. No kuidas saab keegi delfi.ee uudiste "sisu" peale ärrituda, miks on vaja end jääveega karastamise ajal filmida ja kes on need inimesed, kes ostavad šašlõkki plasttünnis? Värske liha, oma maitse järgi marinaad, piisab loetud tundidest, et kõlbaks grillile panna. Tõsi, tünnikese puhul on alati pinge õhus, kas on pool sisust kelmed ja rasv või ainult kolmandik, aga põnevust saab oma ellu ka ju teisiti tuua?
Ehk, ma võin ju arvata mida tahes, tegelikult lähen läbi elu ikka Jon Snowna. Boonuseks on muidugi see, et minul on võimalus veel midagigi teada saada. Mis toobki meid seekordse blogipostituse ajendanud filmini - Sophie's Choice. Maryl Streep on suurepärane, Kevin Kline' vaadates ei saa lahti tundest, et mees harjutab oma suurrolliks Fish Called Wandas ja kes iganes arvas, et Peter MacNicol sobib armukolmnurga tipuks, ei suutnud ilmselt isegi uskuda, et keegi sellise pakkumisega nõusse võiks jääda. Ennem sobib Adrien Brody Ramboks.
Eeskätt aga keskenduks sellele valikustseenile. Kohe varsti. Esmalt aga - ma olen Trainspottingut näinud üsna mitu korda ja surnud imiku leidmine on igatepidi raske vaatamine. Selline "kuradi värdjad" stiilis konstateering ja film läheb edasi. Sophie valik mõjus palju rängemalt. Ma suutsin tunnustada elajaks mängitud Saksa ohvitseri näitlejameisterlikust, ma mõtlesin korraks sellele, kui raske võib see stseen olla lapsnäitlejate jaoks, aga ma ei suutnud midagi teha selle füüsiliselt tuntava viha ja jõuetusseguse mõtte vastu: "Sa ei tee sellist asja lapsevanemale. Sa ei pane teda sellise valiku ette. Nii lihtsalt ei tehta."
Kaks põhjust, miks selline erinevus reaktsioonides. Üks oskab ennast peaaegu ise riidesse panna, teine valmistub toeta seismiseks.
Mul ei tekkinud korrakski mõtet, et miks Shireeni põletamine palju rohkem inimesi vihale ajas kui Mance Ryderi. Tuleriidale läksid mõlemad, aga Mance puhul ütlesin endale korra, it's only a tv show ja vaatasin  edasi, Shireeni episoodis aga raputasin uskumatusest pead: "Ei, ei, sellist motivaatorit ei saa olemas olla. Sa ju ütled viimasel hetkel ei. Keegi ju teeb midagi."
Tahtmatu, kontrollimatu reaktsioon, milleks oli vaja isikliku kogemust. Plasttünnis liha ma aga osta ei kavatse.



0 comments: