Ma võin ju arvata, et puhtalt sünniaastast tulenevalt olen ikka juba
elu näinud ja enam vähem saan maailma asjadest aru, suudan vajadusel
suhestuda ja empaatiast pakatada.
Loomulikult ei ole see nii.
Pidevalt leian end olukorrast, kus keegi käitub nii uskumatult
ebaratsionaalselt, et võtab ohkama. No kuidas saab keegi delfi.ee
uudiste "sisu" peale ärrituda, miks on vaja end jääveega karastamise
ajal filmida ja kes on need inimesed, kes ostavad šašlõkki plasttünnis?
Värske liha, oma maitse järgi marinaad, piisab loetud tundidest, et
kõlbaks grillile panna. Tõsi, tünnikese puhul on alati pinge õhus, kas
on pool sisust kelmed ja rasv või ainult kolmandik, aga põnevust saab
oma ellu ka ju teisiti tuua?

Ehk, ma võin ju arvata mida tahes,
tegelikult lähen läbi elu ikka Jon Snowna. Boonuseks on muidugi see, et
minul on võimalus veel midagigi teada saada. Mis toobki meid seekordse
blogipostituse ajendanud filmini - Sophie's Choice. Maryl Streep on
suurepärane, Kevin Kline' vaadates ei saa lahti tundest, et mees
harjutab oma suurrolliks Fish Called Wandas ja kes iganes arvas, et
Peter MacNicol sobib armukolmnurga tipuks, ei suutnud ilmselt isegi
uskuda, et keegi sellise pakkumisega nõusse võiks jääda. Ennem sobib
Adrien Brody Ramboks.

Eeskätt aga keskenduks sellele
valikustseenile. Kohe varsti. Esmalt aga - ma olen Trainspottingut
näinud üsna mitu korda ja surnud imiku leidmine on igatepidi raske
vaatamine. Selline "kuradi värdjad" stiilis konstateering ja film läheb
edasi. Sophie valik mõjus palju rängemalt. Ma suutsin tunnustada
elajaks mängitud Saksa ohvitseri näitlejameisterlikust, ma mõtlesin
korraks sellele, kui raske võib see stseen olla lapsnäitlejate jaoks,
aga ma ei suutnud midagi teha selle füüsiliselt tuntava viha ja
jõuetusseguse mõtte vastu: "Sa ei tee sellist asja lapsevanemale. Sa ei
pane teda sellise valiku ette. Nii lihtsalt ei tehta."
Kaks
põhjust, miks selline erinevus reaktsioonides. Üks oskab ennast peaaegu
ise riidesse panna, teine valmistub toeta seismiseks.

Mul ei
tekkinud korrakski mõtet, et miks Shireeni põletamine palju rohkem
inimesi vihale ajas kui Mance Ryderi. Tuleriidale läksid mõlemad, aga
Mance puhul ütlesin endale korra,
it's only a tv show ja
vaatasin edasi, Shireeni episoodis aga raputasin uskumatusest pead:
"Ei, ei, sellist motivaatorit ei saa olemas olla. Sa ju ütled viimasel
hetkel ei. Keegi ju teeb midagi."
Tahtmatu, kontrollimatu reaktsioon, milleks oli vaja isikliku kogemust. Plasttünnis liha ma aga osta ei kavatse.
0 comments:
Postita kommentaar