sina hääletad, mina vaatan

10 juuni 2015

Mehed, hobused ja mõned naised

Olen viimasel ajal küllalt kavatsetul moel päris mitu klassikalist ja vähem klassikalist vesterni vaadanud ja filmi lõppedes pigem ükskõikselt õlgu kehitanud. Põhiliselt sel põhjusel, et need pole Leone tehtud. Ei tasu ikka matsile valgest jahust tehtud saia sisse sööta ja siis loota, et aganaleiva peale nägu ei krimpsutata.

Eriti arusaamatuks jääb mulle John Wayne fenomen. Searchers on varasemalt nähtud, nüüd vaatasin ka Stagecoach'i (1939) ja The Man who Shot Liberty Valance (1962). Mehe põhipoos on seista üks jalg mingi tabureti peale üles tõestetud. Ja James Stewart on huvitav valik vesternis mängimaks. Ma ei suutnud lõpni otsustada, kas hea aga kahtlemata huvitav valik.

Sama huvitav valik nagu Gary Cooper High Noon (1952) peaossa. Tema puhul ma suutsin vähemalt ära otsustada, et hea valik. Ja parem film kui kui need eelmised nimetatud ka kohe kindlasti. Praktiliselt reaalajas toimumine, noor Van Cleef, ja see ootus, et no kurat keegi ju peab endale paari mune kasvatama.

Puhta actioni poolest parim valik selles nimekirjas on Butch Cassidy and The Sundance Kid (1969). Samas ei liigitaks teda puhtaks vesterniks, pigem Metsiku Lääne bromanceks. See kuulus hüpe tehakse muide juba poole filmi peal ära. Eriti lõpp peaks vaatajal aga looma seose umbes pool aastakest varem linastunud Wild Bunch'iga. Filmide toon on lihtsalt erinev.

veidi ka Great Silence't
Eelnevatest hoopis erineva tooniga on aga McCabe & Mrs. Miller (1971). Südamlik lugu kõvakübaras kangelasest, kes djangolikult räpases asulahakatises lõbumaja pidama hakkab ning keda selles ettevõtmises särtsakas maadam abistama saabub. Kõlab ebavesternlikult ja lavastaja Altman olevat selle üle ka uhke. Aga lõpp on täpselt selline, nagu olema peab. Kolm ühe vastu.

Rumcajs mitte Sam Hawkens
Täpselt selline nagu üks raamatuadaptsioon olema ei peaks on Winnetou - 1.Teil (1963). Kui sa tahad midagi algmaterjaliga võrreldes muuta, siis muuda seda paremaks, ära lahmi tühja. Winnetou on huvitav eelkõige ses osas, et näitb erinevat lähenemist. Itaalia vesternites jageletakse mehhiklastega, ameeriklaste omades on indukad mölakad, saksa ja jugode filmides aga õilsad. Aga see Winnetou oli nii kuradi kohutav, et mul pole mingit tahtmist teada saada, kui õilsad nad neis järjefimides täpselt on. Kohad mis raamatus olid põnevad, pingelised toimuvad filmis plartsti. Ja see Sam Hawkensi habe.

Päris üksik kunn Leone muidugi pole. Näiteks Sergio Corbucci ja Franco Nero on väga võimekas tandem. Kui teile Companeros'est (1970) ka midagi muud meelde ei jää, siis tunnusmeloodia vähemalt. Ja hüüdnimi Pingviin ja pistrikut pidav Jack Palance ja hingelt revolutsionäär El Vasco. Tempokas ja krutsekid täis. Vamos a matar...sombreros...pistoleros...companeros.


Ning Jack Palance kaudu olemegi jõudnud mitte ainult selle valiku parima filmini, Shane (1953) oleks enamikes valikuis parima filmi kandidaat. Lihtne lugu, minevikuta mees üritab revolvrit varna riputada, aga elu teeb omad korrektiivid. Väga täpse ja kena kaameratööga. Stseenid, kus liigselt peenutsemata ja sümbolitesse uppumata on näha kuidas pildikeelega antakse edasi rohkemgi kui dialoogi läbi. Mu meelest hästi oluline, et kuigi tööd on ilmselgelt tehtud kõvasti, siis välja ei paista mitte higilõhnaline ponnistus vaid sa lihtsalt vaatad ja mõtled omas peas: "Krt, see on hea".
Ning boonuseks Jack, keda kokku näeb ekraanil loetud minutite jagu. Aga julgelt sama ikooniline kurjam kui Henry Fonda ühes teises tuntud vesternis. Siukesed maosilmad ja tiku ootel püssirohutünni olek, võimas.


0 comments: