Alice tembutab jälle / Alice in Wonderland (2010)

Ning veel üks film, mis trükisõna visualiseerida üritab. Turundati seda kui vana loo hoopis uue nurga alt näitamist. Jäneseurgu kukub noore tüdruku asemel noor naine. Fenomenaalne. Tabusid murdev lähenemine. Teate mis oleks absoluutselt šokeeriv lähenemine olnud? Kui Tim Burtoni filmis poleks mänginud Johnny Depp ja Helena Bonham Carter. See oleks alles publiku segadusse ajanud. Sest kuigi täpselt sellist lugu Lewis Carroll kunagi kirja pannud tõesti ei ole, siis tänu tuttavatele tegelastele ei olnud kordagi hopsassaa-mis-elegantne-süžeepööre tunnet.Hüsteeriline Märtsijänes jooksis pintsakuhõlmade lehvides ringi, Hull Kübarategija õigustas oma nime sada kümme protsenti, Irvik Kassi naeratus oli nii lai, et suunurgad ei mahtunud kuidagi kaadrisse ära, vaid veidi ekstsentriline Ärtuemand hoidis end pea-maha-tal mantra kordamise osas tagasi. Lihtsalt sihitult ringikondamise asemel pidi Alice seekord Valge Kuninganna eest käed mustaks tegema ja Jabberwockyl pea maha võtma. Valge Kuninganna oli aga iseenesest filmi kõige lahedam karakter üldse. Ühelt poolt kõige vägevam jõud mängulaual, teisalt aga nii ilmsüütu olemisega, et igasugune mõte vägivallast temaga sugugi kokku ei läinud. Lisaks veel silmale päris kena kaeda.Silmailu pakuti õnneks rohkemgi. Sellist lopsakate värvidega kaetud. Kohe algusest lõpuni. Ühele fantaasiafilmile täpselt passivas vormis. Pastelsed toonid jäägu indiedraamadesse, lasteraamatu adaptsioon peabki ereda päikesevalguse käes kenitleva paabulinnuna särama.
Nii et mõtisklus teemal, kui uues kuues ja kas üldse meile Alice lugu räägitakse on täiesti akadeemiline. Lugu on korralik, kulgeb punktist jäneseurg punktini lossitorn kordagi takerdumata ja näeb seejuures kena välja. Mis ühest filmist veel tahta.

... ja kui sa nüüd kohe magama ei jää, tuleb Irvik Kass ja hammustab su pooleks.

Nii, konnad. Keda ma teist suudlema pean, et ta Johnny Deppiks muunduks?

Raske on olla jumal / Es ist nicht leicht ein Gott zu sein(1989)

Jätkame raamatute põhjal vändatud filmidega.
Kohati päris läbinägelik Kuningas on seni rahulik, kuni kaunid naised ta ümbert ei kao ja kalaveri pokaalis loksumas on. Tegelik võim on julgeolekuülem Reba käes, tema "Hallidel" on luba kottida kõiki, kes jalgu jäävad. Põhiliselt siis lihtrahvast ja eriliselt seda osa lihtrahvast, kes kirjapulka õiget pidi käes oskab hoida või paberile kantud varesejalgadest sõnu kokku veerida suudavad. Sest haritlased on nõmedad. Ajavad muuhulgas mingit hullu juttu väikestest Mikro Oobidest, kes meie sees elavad. Pühadusetõotus.Umbes sellise maailma avastasid vaprad kosmoseuurijad meie kauges tulevikus ühe asteroidivöö tagant, kuhu varem vaatama ei oldud satutud. No ja mõtlesid siis oma lõpmatus tarkuses, et nad natuke piiluvad, et kuidas see elu seal planeedil siis õieti toimib. Aga ei sekku. Nii väga. Loomulikult juhtub nii, et mida rohkem püütakse mitte sekkuda, seda enam kodusõja poole olukord kisub.Raamat oli Stugatskitele omaselt hea ja mitte nii väga omaselt vähemasendav. (Purpurpunaste purjede maa näiteks paneb iga noore kosmonautikahuvilise paljalt mõttest Vostok 2 pardal paari kiirema ringi tegemisest tekki üle pea tõmbama.)
Film ei saa aga kuidagi käima. Tegelased tundusid kõik nii üheplaanilised, tegevus loksus laisalt täpselt ettemääratud piirides lõpu poole, enamik konflikte ja pöördepunkte pani lootma, et ehk järgmine on veidi põnevam. Kõige igavam oli kusjuures see hetk, kui tuli välja mida ja keda selle missiooni käigus tegelikult uuriti. Inimloomust ei saagi kohitseda? Uskumatu.Sisu poolest tühjem kui Stalker, vormilt vaesem kui Asustatud saar. Ainult ulmesõbrale, kel kindel tahtmine kõik Stugatskite ekraniseeringud ära näha.

üks huvitav masinavärk päästis täielikust ikaldusest

Läänerindel muutuseta / All quiet on the western front(1930)

Mul ei ole suurt ettekujutust sellest, mis raamatuid koolis lastel lugeda palutakse (sundida ei tohi neid enam ammu millekski), aga mäletan, et meile andis emakeele õpetaja muuhulgas valida, kas midagi Hemingway-lt või midagi Remarque-lt. Uskumatult kehva valik. Toona hinde saamiseks sai ette võetud "Kellele lüüakse hingekella" ja kuigi tegemist oli vägagi hea raamatuga, siis "Läänerindel muutuseta", mille aastaid hiljem kätte võtsin, lõi täiega hingetuks. Ma närisin end läbi "Isa Goriot", "Kuritöö ja karistuse", "Kuristiku rukkis", aga ma pidin ise raamaturiiulist "Läänerindel muutuseta" üles otsima. Aga kui ma oleks pärast lõputunnistuse saamist lugemisoskuse nurka visanud? Ma oleks teadnud, millist tooni pruun on proua Vauqueri pansionaadi alumise korruse söögitoa paplipuust kardinapuu õhtuse päikese kiirte peegelduses kaminasimsil seisvalt pildiraamilt, oleks osanud pandimaja rööviks sobiva relva valida, võinud nimetada teema, millest ei maksa toakaaslasele koolikirjandit kirjutada, kui lõuga ei taha saada, aga ma ei oleks teadnud, mis teema oli Kemmerichi saabastega.
Päris huvitav muidugi, kui seda raamatut ajateenistuses olemise ajal lugenud oleks. Mis pilguga järgmisel hommikul relvakuuris kahureid vaadanud oleks? Mingil põhjusel ei näidatud meile ka raamatu järgi tehtud filmi, samas kui Saving Private Ryanit kedrati oksendamiseni. Samas, ega meile Full Metal Jacketit ka ei näidatud.Igal juhul, film nii mõjuv ei olnud. Paul Bäumeri lugu oli küll korralikult esitatud, Katczinski söötiski noortel nekrutitel kõhud täis ja mehed leidsid vestlusringis ideaalse lahenduse tulevikusõdade pidamiseks, aga ei pommitamiste ajal kaevikutes konutamine, koduste võõristamine, sureva mehega eikellegimaal ootamine, ega isegi ikooniline lõpustseen ei pannud mind rahvasaadikule kaitsekulutuste vähendamise teemalise petitsiooni mustandi koostamise peale mõtlema. Pilt ei andnud kirjasõnale mitte midagi juurde.
Filmina korralik, aga kindlasti mitte kohustuslik vaatamine. Kui raamatut lugenud ei ole ja kaks ja pool tundi aega on, siis võite ju ette võtta. Samas, raamat on paks umbes 200 lehekülge. Maksimaalselt kaks õhtupoolikut.

Armilõust / Scarface(1983)

Paberil näeb Scarface ikka väga võimas välja. Al Pacino mängib Kuuba immigranti, kes kõigi võimaluste maal Ameerikas seadustest veidi mööda vaadates ropprikkaks saab. Noor Michelle Pfeiffer kehastab ta apetiitset kaasat. Brian De Palma juhatab vägesid ja Oliver Stone paneb tegelastele sõnu suhu. Põhiliselt siis sõna fuck, väidetavalt tihedusega 1,32 fuck/sekundis. Ning Roger Ebert tõstis mõlemad pöidlad üles.Mina ei tõsta kumbagi, sest kui ma hakkan filmi peale tagasi mõtlema, siis tõsiselt häid stseene, mis kiitust väärivad ja meelde jäid oli põhimõtteliselt üks. Vannitoas mootorsaega möllamine. Sel hetkel ma veel arvasin, et tuleb üks igavesti kõva film. Tuli aga küllalt ebameeldiva töllaka tõusu ja languse lugu. Ilma mingisuguste üllatusteta. Mida edasi, seda tüütumaks vaatamine läks. Võibolla küll, et peaks Pacinot näitlejameisterlikkuse eest kiitma, aga panen Tony Montana ilma mingite südametunnistuse piinadeta Jake La Mottaga ühte patta. Tegelane, kes on kirjutatud nii jobuks, et näitelajatöö tublidus mulle midagi ei tähenda ja mis kogu ülejäänud filmi (võimalikud) positiivsed küljed varjutab. Metsavana rääkis kunagi, et 32. aasta originaal olevat päris pädev film, võibolla kunagi kauges tulevikus kontrollin selle väite tõelevastavust.

mingi kasu sellest filmist siiski on tõusnud. GTA Vice City on siit päris kõvasti laenu võtnud. Kõige selgemalt siis häärber ja lõpumissioon, kus automaatidega vennad sulle tormi jooksevad.

Mängumaanid: Tõusev tase / The Gamers: Dorkness Rising (2008)

Oleks muidugi võinud selle filmi ka eelmisse postitusse sisse susata, aga käsi kohe kuidagi ei tõusnud klaviatuuri kohale. Ei saa küll öelda, et tegemist oleks mingi filmikunsti seisukohalt olulise tööga, aga see entusiasm, millega tegutseti kaamera ees ja ilmsesti ka kaamera taga ja stsenaristi töötoas ja montaažikambrikeses kumas teosest läbi nagu Galadrieli juuksekihar mithrilist soomussärgi alt. Pealegi on tegemist filmiga, millest suure tõenäosusega on kuulnud vähem inimesi, kui neid, kes teavad, kes on Galadriel. Nii et väike promo kulub talle igati ära.Aastaid kokku mänginud seltskond ei saa kuidagi endale antud ülesandega (mine ühte kohta ja löö üks kuri kaabakas maha) hakkama, sest salakaval mängujuht on välja mõelnud mõned lisareeglid, kuidas täpselt seda kaabakat maha lüüa tuleb, nii et ta ka maha jääks. Meeleheite äärele viidud mänguritel ei jää seetõttu muud üle, kui salakavalusele salakavalusega vastata ja seltskonda uus liige värvata. Kes dramaturgilise efekti huvides on naine.Mõni aasta tagasi näidati Höffil Islandi fantaasiafilmi Astropia (2007), kindlasti loob mõnel lugejal selle filmiga seose, aga veidi pikema mäluga huvilised meenutavad üht lühifilmi veelgi varasemast ajast, nimelt Gamers (2002). Mille lavastajaks ja stsenaristiks on Matt Vancil. Mees, kes samu asju ka G:DR juures teeb. Ja teeb paremini, mis on ka täiesti loogiline, kogemus on ju all.
Rollimänguga sinasõpruses või ka teretuttava seisuses olemine annab vaatamiselamusele kindlasti lisaks, aga kohustuslikuks eelduseks see ei ole. Tore väike indiefantasy.

Märkimisväärsed filmid ratsutavad jälle

Naljafilmide eri.

Erksamad filmiblogijad valmistuvad juba Polaarjoone Kangelastest kirjutama, mul veel Rare Exports - A Christmas Tale (2010) ülestähendamatagi.
Meie oma Peeter Jakobi purustab miljonite laste illusioonid päkapikkude ja Jõuluvana tõelise olemuse suhtes. Ning vaid hakkaja Pietari jõupingutused ei lase Jõuluvanal näljanäpistuse kustutamiseks miljonite laste luid purustada.
Üksjagu naljakas, aga kui loo aluseks olnud lühifilmid nähtud, siis täispikk sind just krampides vähkrema ei pane. On ju teada, kuhu lõpuks välja jõutakse ning kasutatavaks meetodiks on klassikaline täiskasvanud ei kuula sugugi, mis lapsed räägivad, kuni on peaaegu et liiga hilja.
Mis ma sellest filmist õppisin: Kui jõulude ajal päkapiku püüdmise soov tekib, siis hiirelõksuga pole midagi teha. Tuleb maalt vanaisa juurest aida alt karu- või no vähemalt rebaserauad välja otsida.
Muhe vaatamine.


Järgmiseks mõnusalt kahemõttelise pealkirjaga Sex Drive (2008), mille mina eesti keelde tõlgiks kõhklematult Seksikihuks.
Nohiklik Ian, filmiajaloo ebatõenäoliseim sugumürsk Lance ja neiu Felicia sõidavad Ameerika teise otsa Iani süütust kaotama.
Jällegi üksjagu naljakas, aga norimiseks jäeti ka kuhjaga ruumi.

Saage tuttavaks - Felicia.

Ei ole just kõige koledama välimusega tüdruk. Ian pidi aga surmaeelse kogemuse läbi elama nägemaks, mida juhtkoera koju unustanud pime talle öelda oleks osanud. Nimelt siis seda, et on teada juhtumeid, kus inimesed end internetis veidi üles kiidavad.
Miinuspoolele ka muidugi see, et tegemist on Euroretke klooniga, kust puuduvad Itaalia libedik ja Vinnie Jones. Plusspunkte teenib aga uskumatult sarkastiline Seth Green. Ning teenib neid nii palju, et üldmulje jääb filmist positiivne. Ning seda vaatamata uskumatult vaimuvaeselt lahendatud Rexi liinile.


Lisaks soomlastele ja ameeriklastele oskavad veidi nalja teha ka hispaanlased. Sexykiller, moriras por ella (2008).
Noor tudengineiu Barbara on kui inimpalvetajaritsikas. Otseselt vist kellelgi pead otsast ei hammustatud, aga eluga õnnestus tema voodist pääseda vähestel. Ning mõni eriti õnnetu mees pidi elu jätma kogunisti seksimata, lihtsalt vormis hoidmise eesmärgil.
Õnnetul kombel oli filmi naljakaim hetk, vennad Marxid kohtuvad Screamiga, kohe alguses ära. Edasipidi seda millegagi üle trumbata ei õnnestunud ja mida lõpu poole, seda raskemaks tundus minevat. Hägusaid vihjeid klassikalistele linateostele (Braindead, Evil Dead, Re-Animator) võis tabada, aga paroodia kohta selgelt liiga tagasihoidlik.

Ameerika poolelt astusid seepeale võistlustulle kaks tagasihoidliku meest Tucker & Dale vs Evil (2010).
Meestel on plaan vana metsamajake üles vuntsida ja seal loodusega üheks saada. Püüda kohalik järv kalast tühjaks, juua kohalik pood õllest tühjaks ja mängida lauamänge, nii et täringutel nurgad maas. Koolivaheaega veetev noortekamp kavatseb teha aga kõik endast oleneva, et lemmingute käest maailma kõige enesetapjalikuma liigi tiitel üle võtta ning Tuckeri ja Dale'i unistused uhutakse vereojades minema.
Lühifilmina oleks selgelt parem olnud, sest sel hetkel kui lõppesid noored, keda kogemata vardasse ajada, lõppes ka filmil jaks. Pinge hoidmiseks pidi ju mõlemale poolele piisav hulk võitlusvõimelisi osalisi jääma ning see päris sarimõrvari liin, mis tegevuse üleval hoidmiseks sisse toodi ei toitnud.
Suurepärase treileriga normaalne film.


Eriti pikalt on oma järge oodanud Black Devil Doll (2007), mis sai vaadatud ühel vihmasel õhtupoolikul ammu ammu lodjakojas lambanahkadel istudes ja silmanurgast piiludes, et kuhu see kirvega mees nüüd jäi.
Sarimõrvari hing poeb ilmsüütu nuku sisse ja muudab selle maailma kõige suurema libiidoga iseseisvaks seksileluks, kel vahel silme ette punane udu langeb.
Tavaliselt tuleb sellises mahus palja naiseihu nägemiseks hoopis nõrgema süžeega filmi vaadata. Nii et siit võiks nagu BDD plussi kirja saada. Õnnetuseks ei alastus aga mitte iga kord seksikas, nagu Anne saunas pensionäride happy houri ajal igaüks veenduda võib. Nii et nii uskumatult kui see ka ei kõlaks, siis ropu suuga mänguasja ja mitte kõige kaunimate ega kõige siivsamate naiste vahelise sugutamise vaatamine muutub suhteliselt kiiresti tüütuks. Ja suurt ei päästa seda ka ketšupiga kastmine. Aga kui sa oled sedasorti inimene, kes võtabki kätte ja läheb Anne sauna minu väite tõepärasust kontrollima, siis on BDD just sinu jaoks.

Tuumakal teemal

Vana hea eesmärk pühendab abinõu vaimus tegutsemine võib vahel ootamatult sügavale sohu vedada.
White Light, Black Rain (2007) on tegelikult täitsa korralik dokumentaalfilm sellest, kuidas liitlased Hiroshimale ja Nagasakile tuumapommidega lajatasid, kuidas palju inimesi kohe surma sai, paljud virelema jäid, USA arstid teadmisjanust haavatuid ravimas käisid, jaapanlannadele USA-s heategevuse raames kosmeetilisi operatsioone tehti ja tänapäeva noortele kuupäev 6. august 1945 enam midagi ei ütle.
Küllalt ohtra arhiivimaterjaliga. Ning just siin panidki tegijad puusse. Ilmselt tahtes oma sõnumit võimalikult kuuldavaks muuta, näidati arhiivikaadrites enamasti surnud lapsi ning ohvrite koguarvudest rääkides kasutati maksimaalset hinnangut. Ehk siis, kui oli valida kaadri vahel, kus oli rusude vahel surnud mees või surnud laps, valiti viimane. Kui üks allikas pakkus välja ühe numbri ja teine sellest suurema numbri, hõigati filmis maha viimane. Selline trikitamine sellise teema juurde mu arust ei passi.
Tuumarünnaku õudus on enamiku vaatajate jaoks nii ehk naa hoomamatu. Pärast kehitad ikka õlgu ja mõtled, et näed paha lugu küll, aga õnneks meil siin midagi sellist ei saa juhtuda. Ja ei loe midagi see, kui palju laipu sulle just näidatud on.
Kohe otsa vaadatud Trinity and Beyond (1995) tundus mulle aga palju mõjusama hoiatus-, meeldetuletusfilmina. Ei mingeid pisarakiskujaid, ainult kiretud numbrid. Fat Boy - 15 kilotonni, esimene vesinikpomm Ivy Mike - 10 megatonni. Kui mu matemaatika alt ei vea siis, 1 Ivy Mike võrdub umbes 666 Fat Boyd. Ja palju on maailmas tuumariike ja palju neil on lõhkepäid? Unejutuks selliseid numbreid just lugeda ei tahaks.
Tegelikult oli aga minu meeleseisund lihtsalt selline, et ma ka T&B hoiatusfilmina võtsin. Näidati ju lihtsalt ajalises järjestuses ameeriklaste poolt sooritatud tuumakatsetusi. Mõned asjaosalised rääkisid sinna vahele, aga suures osas näidati vanu ja '95. aastal seninägematuid arhiivimaterjale. Ning selles peituski üks filmi suurimaid väärtusi. Enamik mitmest erinevast allikast nähtuid ikoonilisi kaadreid said sügavama sisu. Mis pauk see oli, kus, kunas ja miks tehti.
Kõige suurem rosin oli aga filmi lõppu jäetud. Ei taha kellegi rõõmu rikkuda, nii et piirdun vaid vihjega, et tegemist on Hiina esimese tuumakatsetusega. Täiesti uskumatu pilt.
T&B vaatamiseks annan julgesti soovituse, WLBR oli mulle isiklikult väga vastumeelne tükk ja ega seal mingit eriliselt uut ja põnevat informatsiooni ei olnud kah.

Vasaraga vägilane / Thor (2011)

Umbes pool inimkonda on arvamusel, et iga täismehe sees elab pisike poisike. Selline väike nuhtlus, kes suvalisel hetkel peremeesorganismi üle võib võtta ja teda ei tea mis lapsikustega tegelema sundida. Minu poolest elagu. See seletaks kenasti ära, miks ma esmakordselt Thori treilerit nähes nihelema hakkasin. Ise tahtsin küll hirmsasti Surnuaiavahi Tütart vaatama minna, aga pisike tõbras meenutas heldimusega nooruses nähtud Bruce Banneri seiklusi, kus ühes osas tegi meeldejääva kõrvarolli, üllatus üllatus, justnimelt Thor ja nii tuli sammud absoluutselt minu enda tahte vastaselt ikkagi seda hirmsat mürtsu- ja madinafilmi vaatama seada. Vähemalt oli tegemist suurepärase 3D formaadiga.Noor tulipea läheb isa tahte vastaselt sõpradega koos õiglust taga nõudma, visatakse selle eest Asgardist välja ning saadetakse haamer talle tagantkätt järele. Maal poiss mehistub, rehabiliteeritakse ja päästab oma maailma täielikust hävingust. Selleks korraks.
Lihtne lugu ja midagi rohkemat ma ei oodanudki. Aga mingil müstilisel põhjusel püüdis stsenaristide meeskond kivist vett välja pigistada. Eriti just Loki tegelaskujuga. Kes vähegi skandinaavia mütoloogiast jagab või Marveli koomikseid lugenud on, jagas kohe ära, kes see kiitsakas tatt Thoriga kaasa jõlgub ja mis temast oodata on.
Mitte õnnetu orvu kurba lugu ei läinud ma kinno vaatama, tempokat madinat ootasin. Mingi veidra ja loodetavasti väljasuremisele määratud trendi tulemusena on aga viimase aja suurtes madinafilmides kombeks kaameraga möllustseene filmides selliseid vigureid teha, et siga kah ei söö. Rämeda kiirusega vahetatakse asukohti ja võttenurki, tulemuseks ainult mingi kirju hägu. Idee on ilmselt luua mulje võitlejate üliinimlikust kiirusest ja jumalikust koordinatsioonist, mulje jääb aga selline, et pole osatud võitlust nii planeerida, et seda mõistliku kiirusega näidata saaks, sest kõik miskickid ja CGI efektid kargaksid halastamatult silma. Kuidas küll tahaks näha filmi, kus võitlejate aeglaseimgi liigutus kuuldavalt õhku lõhestaks. Kõige kurvem oli aga see, et isegi seda hägu pakuti vähem kui oodanud oleks. Suuremad kaklusstseenid võiks ühe käe näppudel üles lugeda. Kahe tunni kohta kuidagi vähe.Võibolla kui oleks end filmi teinud meeskonnaga veidi rohkem kurssi viinud, poleks sellise üllatuse osaks saanud, sest kui päris aus olla, siis ma kinno minnes ainult seda teadsingi, et seal peaks üks blond sinisilme hiiglane vastaseid vasaraga maa sisse lööma. Aga loen siis üles, Odini rollis Anthony Hopkins (Oscarivõitja), Thori maapealne armastus Natalie Portman (Oscarivõitja) ja lavastajaks Kenneth Branagh (mitmekordne Oscarikandidaat Shakespeare draamade ekraniseerijana). Nii et filmina palju parem kui arvata võiks, korraliku mööbeldamise ootuses aga pisukese pettumuse valmistaja.

paar väikest möödapanekut veel. t-särgis mees vihma käes...

...ja palja ülakehaga mees. aga ühtegi naist analoogsetest situatsioonides polnud.

Asgard oli muidugi võimas. Aga mastaabid olid nii suurteks aetud, et nende hoomamine oli omajagu raske.

Hõff: järellainetus

Sellest oleks muidugi kahju, kui Hõff mööda Eestit laiali plätserdatakse ja temast Õff järgi jääks, aga ei tahaks uskuda küll, et korraldajad niimoodi endal jalga otsast närida püüavad. Traditsioon on loodud, oleks suhteliselt rumal seda nüüd lammutama hakata. Need väikesed kõrvalprojektid Tallinnas ja Tartus on pigem uutele potentsiaalsetele festivalitajatele maitseproovi andmiseks, stiilis vaadake vaid milliseid suurepäraseid filme me kolm päeva Haapsalu näitasime, sel ajal kui teie kodus kudesite. Lisaks annab see võimaluse oma Hõffi paremini planeerida, kui ei pea kulli ja kirja viskama, et kahe samal ajal toimuva seanssi vahel valida. Tead, et ühe saad ära vaadata Haapsalus ja teise Tartus.
Ning Helldriver / Nihon bundan: Heru doraibâ näol vaadata ka neid filme, mis Haapsallu üldse ei jõudnud. Tehniliselt võttes ei jõudnud film tegelikult ka Tartusse. Vähemalt siis mitte selle koopiana, mida seal pikisilmi oodati. Aga see varuvariandi varuvariant, mis näitamisele tuli lõi Athena peene kinosaaliga väga mõnusa kontrasti. Ühest küljest istud uhkete nikerdustega toolil rõdul, täielikust snobismist puudu monokkel silmas, teatribinokkel vasaku ja šokolaadikompvekid parema käe juures lebamas ja teisalt vaatad filmi, millel selline õrn netist sikutatud välimus. Nikkatsu Corporation! esitleb, mootorsae-katana ja tehissüdamega neiu peab ühendama zombiekatkust vaevatud Jaapani, enne kui hilja. Õrn petukaup tegelikult, treileri ja pealkirja järgi tundus, et võiks tulla Needuste Allee jaapani kastmes.
Nimetatud kõrvalised detailid ununesid aga kõik sel hetkel, kui tiitrid jooksma hakkasid ja tegevus käima tõmmati. Kuigi mõni idee oli laenatud mehe eelmisest filmist, siis midagi nii pöörast nägin ma viimati... hmm, loomulikult laupäeva õhtul Hõffil, veri lendas, pead lendasid, kamikaze lendas, zombielennuk lendas. Nalja nabani. Vaid üks koht võttis nina krimpsutama. Nibud ja hambad ei sobi kokku. Minu jaoks loob see kohe seose Andrei Tšikatiloga ja see ei ole mitte selline seos, mis mulle meeldiks.
Üleüldises plaanis aga ikkagi väga noobel elamus ja Athenasse on tulevikus loodetavasti veelgi asja.
Minu parimatest kavatsustest ja peenematest plaanidest hoolimata jäi kahe linna peale mõni film aga ikkagi vaatamata ja need tuli oma kodu rahus ja vaikuses ette võtta.
Prantslaste Jõuk / La Meute on film tüdrukust, kes ei suuda endas pakitsevat uudishimu rahuldamise vajadust alla suruda, hiilib öösel teise inimese elamisse ja saab oma vaeva tasuks koha puuris, kapatäie vormitut löga kausikeses ja karjamärgi abaluu alla. Mis seda vana head/kulunud vaikses maakohas möllava maniaki lugu veidigi originaalsemaks muudab on motiiv. Lihtsalt tapmise rõõmust inimesi rappiva perverdi asemel on memmeke, kes annab maale, mis maa oma. Kogu filmi see küll ei päästa, selleks oli liiga palju võrdlusmaterjali kõrval, aga veidi paremaks teeb. Lõpp oli muidugi eriti niru, piisas ühest heast seksist, et naisterahvas operatsiooni teenistusse meelitada.
Salajase operatsiooni teenistuses on ka filmi Trollikütt / Trolljegeren peategelane. Muhe habemik sõidab mööda Norrat ringi ja kütib... trolle! Erilise üllatusena see nüüd tegelikult kellelegi, kes filmi pealkirja mõttega lugenud on, vististi ei tulnud, aga mocumentary võtmes lahendatud filmi tegijad seda isegi ilmselt isegi ei lootnud ja ei jätnud ajurünnakut selle koha peal pooleli, kui keegi välja pahvatas, et kui teeks õige filmi sellest, kuidas üks mees trolle kütib. Ja mõtlesid veel muuhulgas välja, et trollid võiks elada elektriliinidega ümbritsetud reservaatides ning trolli käest vereproovi saamiseks tuleb end riietada raudrüüsse ja söödaks kasutada tundmatu päritoluga kristlase verd. Kõlava häälega naerma rõkkama vaadates just ei hakanud, aga läbiv muhedus maksab ka midagi. Tegelikult päris palju. Norra Ninjal teeb Trollikütt selja prügiseks.

Ning sellega võiks nüüd selleaastasele Hõffile peaaegu et joone alla tõmmata.
Võib juhtuda, et üks kataklüsmiline järellugu tuleb veel.

Hõff: pühapäev

Pühapäeval sai pea poole lõunani põõnata, sest esimene seanss algas alles 12.30.

Norralaste kolmas esindaja sel aastal oli puhastverd komöödia, Norra Ninja /Kommandor Treholt & Ninjatroppen, mis festivali kontekstis ilmselt fantaasia all liigitati (mitte et see oluline oleks, hea komöödia sobib pühapäevaseks äratajaks nagu filmisõber kevadisse Haapsallu). Igatahes räägiti meile lugu sellest, kuidas üks oma kuningale üdini ustav mees, koos oma meeskonnaga, on ainuke jõud, mis seisab vaba Norra riigi ja kurjade CIA salasepitsejate vahel. Tõsielulistest sündmustest innustust saanud ja neid veidi oma filmi jaoks sobimaks kohandades suudeti mitmel puhul publik naerma ajada, aga kahjuks oli nende naerukohtade vahel veidi liiga pikad pausid. Tundus, et eeskätt selle tõttu, et neid tõsielulisi sündmusi püüti veidi liiga palju oma filmi sisse pikkida.
Ninjade toimetamistele järgnes hispaanlaste õudussugemetega peredraama Jõle / Atrocious. Järjekordne käsikaameraga üles võetud "dokumentaal", mis politseijaoskonna asitõendite ruumist tuuri on pandud. Keegi või miski lõigub /tükeldab/põletab suurema osa Quintilla perekonna liikmetest ning loodetavasti aitavad õe ja venna poolt filmitud materjalid loosse selgust tuua.
Küllaltki halb film. Eeskätt selle tõttu, et filmi alguses toodi sisse legend väikesest tüdrukust, kes end öösiti eksinud inimestele ilmutas. Ning lisaks on meil veel ka labürint. Nii et kujutage nüüd ette stseeni kuidas üks tegelane lolli peaga öösel labürinti teisele tegelasele järgi jookseb ja ära eksib. Ja siis ühes pikas pikas käigus, kus rohkem ükski rada ei hargne, selja tagant kostab häirivaid hääli, hakkab eespoolt paistma inimkogu. Ja ta lihtsalt seisab seal. Meie lollil tegelasel pole teha miskit, ära keerata ei saa, tagasi minna ei saa ja edasi minna ka nagu ei tahaks. Aga oletame, et seljatagused hääled läheneva ning meie tegelane on sunnitud jalgu lohistades edasi nihkuma. Ning kui stseen juba piisavalt pikaks on venitatud ja meie tegelane praktiliselt koguni jõudnud, keerab see end rahulikult ringi ja küsib tasase häälega: "Oled sa eksinud?".
Mina kujutasin. Elavalt.
Öine labürint oli, lollid tegelased olid aga vot seda stseeni ei olnud. Nii et kuidas saaks ma kiita õudusfilmi, mille kõige pingelisema stseeni ma omas peas välja mõtlesin?
Asjaolude kurva kokkulangemise tõttu tuli aga festivali lõpufilm, Kateksimusekataklüsm / Catechism Cataclysm, kõigil vaatajatel omaenda peas välja mõelda, sest mingi projekteerimisel tehtud apsaka tõttu suunati voolukatkestuse puhuks varutud akude vool laelampidesse, mitte kinotehnilise aparatuuri töös hoidmisse. Haapsalu inimestel ja tallinlastel pidavat olema mingi võimalus see teos järgi vaadata, aga vähemalt kaks autotäit tartlasi peavad nimetatud filmi vaatamiseks alternatiivseid võimalusi otsima. Vähemalt sisukokkuvõtte ja treileri põhjal peaks ta seda vaeva väärt olema küll.


Terashammastega Ebasurnu preemiad, mis antakse festivali parimatele filmidele, viivad koju Pumppüssiga parm,
Tõotatud maa,
Karate-Robo Zaborgar.

Liigesepõletikus Libahundi eripreemia, nõrgimale saavutusele, omistan filmile Jõle.

Tigeda Ahjualuse eripreemia, parimale lühifilmile, saab loomulikult Leipzigisse. Väga tahaks loota, et järgmisel aastal on nominente rohkem.


Põhimõtteliselt ongi kõik. Väike järellainetus järgnes ka veel juba koduses Tartus, aga see on juba ühe teise postituse teema.

Kohtume mõni päev vähem kui aasta pärast taas Haapsalus.