sina hääletad, mina vaatan

09 juuni 2011

Mängumaanid: Tõusev tase / The Gamers: Dorkness Rising (2008)

Oleks muidugi võinud selle filmi ka eelmisse postitusse sisse susata, aga käsi kohe kuidagi ei tõusnud klaviatuuri kohale. Ei saa küll öelda, et tegemist oleks mingi filmikunsti seisukohalt olulise tööga, aga see entusiasm, millega tegutseti kaamera ees ja ilmsesti ka kaamera taga ja stsenaristi töötoas ja montaažikambrikeses kumas teosest läbi nagu Galadrieli juuksekihar mithrilist soomussärgi alt. Pealegi on tegemist filmiga, millest suure tõenäosusega on kuulnud vähem inimesi, kui neid, kes teavad, kes on Galadriel. Nii et väike promo kulub talle igati ära.Aastaid kokku mänginud seltskond ei saa kuidagi endale antud ülesandega (mine ühte kohta ja löö üks kuri kaabakas maha) hakkama, sest salakaval mängujuht on välja mõelnud mõned lisareeglid, kuidas täpselt seda kaabakat maha lüüa tuleb, nii et ta ka maha jääks. Meeleheite äärele viidud mänguritel ei jää seetõttu muud üle, kui salakavalusele salakavalusega vastata ja seltskonda uus liige värvata. Kes dramaturgilise efekti huvides on naine.Mõni aasta tagasi näidati Höffil Islandi fantaasiafilmi Astropia (2007), kindlasti loob mõnel lugejal selle filmiga seose, aga veidi pikema mäluga huvilised meenutavad üht lühifilmi veelgi varasemast ajast, nimelt Gamers (2002). Mille lavastajaks ja stsenaristiks on Matt Vancil. Mees, kes samu asju ka G:DR juures teeb. Ja teeb paremini, mis on ka täiesti loogiline, kogemus on ju all.
Rollimänguga sinasõpruses või ka teretuttava seisuses olemine annab vaatamiselamusele kindlasti lisaks, aga kohustuslikuks eelduseks see ei ole. Tore väike indiefantasy.

0 comments: