Norralaste kolmas esindaja sel aastal oli puhastverd komöödia, Norra Ninja /Kommandor Treholt & Ninjatroppen, mis festivali kontekstis ilmselt fantaasia all liigitati (mitte et see oluline oleks, hea komöödia sobib pühapäevaseks äratajaks nagu filmisõber kevadisse Haapsallu). Igatahes räägiti meile lugu sellest, kuidas üks oma kuningale üdini ustav mees, koos oma meeskonnaga, on ainuke jõud, mis seisab vaba Norra riigi ja kurjade CIA salasepitsejate vahel. Tõsielulistest sündmustest innustust saanud ja neid veidi oma filmi jaoks sobimaks kohandades suudeti mitmel puhul publik naerma ajada, aga kahjuks oli nende naerukohtade vahel veidi liiga pikad pausid. Tundus, et eeskätt selle tõttu, et neid tõsielulisi sündmusi püüti veidi liiga palju oma filmi sisse pikkida.
Ninjade toimetamistele järgnes hispaanlaste õudussugemetega peredraama Jõle / Atrocious. Järjekordne käsikaameraga üles võetud "dokumentaal", mis politseijaoskonna asitõendite ruumist tuuri on pandud. Keegi või miski lõigub /tükeldab/põletab suurema osa Quintilla perekonna liikmetest ning loodetavasti aitavad õe ja venna poolt filmitud materjalid loosse selgust tuua.Küllaltki halb film. Eeskätt selle tõttu, et filmi alguses toodi sisse legend väikesest tüdrukust, kes end öösiti eksinud inimestele ilmutas. Ning lisaks on meil veel ka labürint. Nii et kujutage nüüd ette stseeni kuidas üks tegelane lolli peaga öösel labürinti teisele tegelasele järgi jookseb ja ära eksib. Ja siis ühes pikas pikas käigus, kus rohkem ükski rada ei hargne, selja tagant kostab häirivaid hääli, hakkab eespoolt paistma inimkogu. Ja ta lihtsalt seisab seal. Meie lollil tegelasel pole teha miskit, ära keerata ei saa, tagasi minna ei saa ja edasi minna ka nagu ei tahaks. Aga oletame, et seljatagused hääled läheneva ning meie tegelane on sunnitud jalgu lohistades edasi nihkuma. Ning kui stseen juba piisavalt pikaks on venitatud ja meie tegelane praktiliselt koguni jõudnud, keerab see end rahulikult ringi ja küsib tasase häälega: "Oled sa eksinud?".
Mina kujutasin. Elavalt.
Öine labürint oli, lollid tegelased olid aga vot seda stseeni ei olnud. Nii et kuidas saaks ma kiita õudusfilmi, mille kõige pingelisema stseeni ma omas peas välja mõtlesin?
Asjaolude kurva kokkulangemise tõttu tuli aga festivali lõpufilm, Kateksimusekataklüsm / Catechism Cataclysm, kõigil vaatajatel omaenda peas välja mõelda, sest mingi projekteerimisel tehtud apsaka tõttu suunati voolukatkestuse puhuks varutud akude vool laelampidesse, mitte kinotehnilise aparatuuri töös hoidmisse. Haapsalu inimestel ja tallinlastel pidavat olema mingi võimalus see teos järgi vaadata, aga vähemalt kaks autotäit tartlasi peavad nimetatud filmi vaatamiseks alternatiivseid võimalusi otsima. Vähemalt sisukokkuvõtte ja treileri põhjal peaks ta seda vaeva väärt olema küll.Terashammastega Ebasurnu preemiad, mis antakse festivali parimatele filmidele, viivad koju Pumppüssiga parm,
Tõotatud maa,
Karate-Robo Zaborgar.
Liigesepõletikus Libahundi eripreemia, nõrgimale saavutusele, omistan filmile Jõle.
Tigeda Ahjualuse eripreemia, parimale lühifilmile, saab loomulikult Leipzigisse. Väga tahaks loota, et järgmisel aastal on nominente rohkem.
Põhimõtteliselt ongi kõik. Väike järellainetus järgnes ka veel juba koduses Tartus, aga see on juba ühe teise postituse teema.
Kohtume mõni päev vähem kui aasta pärast taas Haapsalus.
0 comments:
Postita kommentaar