Hõff: reede

Ojah...
Ma käisin Hõffil,
ning mu keha on pisut nõrk.
Aga praegu istun ma oma arvuti taga tugitoolis
ja Hõffi ametlik CD mängib vaikset laulukest.
Ma kiikan õhtupimeduses tähti taevas,
ning nüüd on aeg kõike meenutada. *

Omasid tuleb ikka toetada ja nii alustas ka selle aastal festival meie oma koduvabariigis valminud õudusfilmikatsetusega. Leipzigisse - Eesti film arstitudengist, kes läheb maale praktikale, saab ilmselt osoonimürgituse ja kukub märatsema. Vähemalt oli parasjagu naljakas. Ja tundus et täiesti taotluslikult. Kahju, et taotluseks ei olnud seostatud tegevustik.
Järgmiseks kukkus Haapsalu lossihoone täispuhutud ekraaniga vabaõhukinos märatsema Brian Yuzna legendaarne Merekoletis / Amphibious - kahe "venna" ja potentsiaalse Nobeli preemia laureaadist merebioloogi teed ristuvad kalapüügiplatvormil, mille pomoks on Elvise look-alike ja mida püüab meretasa teha hiiglaslik... merekoletis. Mitte sugugi õudne ja ainult natuke jabur. Liiga palju tegeleti kõrvaliste asjadega, rohkem kirvega vehkivaid Elviseid ja vähem suvalistes isikutes oma tütart nägevaid merebiolooge. Või kui siiski, siis napimas riietuses paluks.
Kuna Yuzna väga kavalalt venitas merekoletise täies hiilguses näitamisega nii kaua kui vähegi kannatas, siis järgmisele seansile jäime hiljaks. Hämarad Hinged / Morke Sjeler oli juba mõnda aega käinud ja meid püüti väga kavalalt suunata hoopis üht teist filmi vaatama. Põhjamaise kindlameelsusega pääsesime aga siiski seda Norra ökohorrorit**, kus elektritrelliga inimeste pähe auke puuriti ja neile sedakaudu ajude asemele musta ollust manustati, nägema. Ning julgen öelda, et valik sai tehtud õige. Oli pinget, huumorit, parasjagu meeldiv helitaust ja täitsa asine puänt. Üks kahest filmist, mis sel festivalil veidi magusat õõvatunnet tekitada suutis.
Ning reedese filmivaatamise lõpetas Punane, Valge ja Sinine / Red, White & Blue, mida päris õudusfilmiks mina ei nimetakski. Puhas indiedraama, mis lihtsalt parajalt verise lõpu sai. Selline film, mille üle annaks vaielda ja arutleda pikalt. Kes oli hea ja kes paha. Kelle teod olid õigustatud ja kes sai paraja palga. Teadlik HIVi nakatamine on ju kriminaalkuritegu? Ilmsüüta tüdrukutirtsu ründamine, temalt vabaduse võtmine ja piinamine passib ju rohkem antikangelase tegevusarsenali? Hea film. Kahjuks ainult sutike valesti ajastatud. Minul endal küll ei ole kombeks poole filmi pealt unne vajuda, aga kuna kell oli palju, tuli kustus ja tempo aeglane, siis vajus nii mõnigi pea rinnale ja ühtlane norin täitis saali. Ning selle asemel, et peategelaste lembehetke traagikat endasse ahmida, tuli naerust vappudes õhku ahmida.
Reedele kriips alla.

* laulda teate küll mis viisil
** ökohorror - küllalt vähelevinud õudusfilmižanr, mida siiani esindas minu teada vaid Long Weekend (1978)