Tuumakal teemal

Vana hea eesmärk pühendab abinõu vaimus tegutsemine võib vahel ootamatult sügavale sohu vedada.
White Light, Black Rain (2007) on tegelikult täitsa korralik dokumentaalfilm sellest, kuidas liitlased Hiroshimale ja Nagasakile tuumapommidega lajatasid, kuidas palju inimesi kohe surma sai, paljud virelema jäid, USA arstid teadmisjanust haavatuid ravimas käisid, jaapanlannadele USA-s heategevuse raames kosmeetilisi operatsioone tehti ja tänapäeva noortele kuupäev 6. august 1945 enam midagi ei ütle.
Küllalt ohtra arhiivimaterjaliga. Ning just siin panidki tegijad puusse. Ilmselt tahtes oma sõnumit võimalikult kuuldavaks muuta, näidati arhiivikaadrites enamasti surnud lapsi ning ohvrite koguarvudest rääkides kasutati maksimaalset hinnangut. Ehk siis, kui oli valida kaadri vahel, kus oli rusude vahel surnud mees või surnud laps, valiti viimane. Kui üks allikas pakkus välja ühe numbri ja teine sellest suurema numbri, hõigati filmis maha viimane. Selline trikitamine sellise teema juurde mu arust ei passi.
Tuumarünnaku õudus on enamiku vaatajate jaoks nii ehk naa hoomamatu. Pärast kehitad ikka õlgu ja mõtled, et näed paha lugu küll, aga õnneks meil siin midagi sellist ei saa juhtuda. Ja ei loe midagi see, kui palju laipu sulle just näidatud on.
Kohe otsa vaadatud Trinity and Beyond (1995) tundus mulle aga palju mõjusama hoiatus-, meeldetuletusfilmina. Ei mingeid pisarakiskujaid, ainult kiretud numbrid. Fat Boy - 15 kilotonni, esimene vesinikpomm Ivy Mike - 10 megatonni. Kui mu matemaatika alt ei vea siis, 1 Ivy Mike võrdub umbes 666 Fat Boyd. Ja palju on maailmas tuumariike ja palju neil on lõhkepäid? Unejutuks selliseid numbreid just lugeda ei tahaks.
Tegelikult oli aga minu meeleseisund lihtsalt selline, et ma ka T&B hoiatusfilmina võtsin. Näidati ju lihtsalt ajalises järjestuses ameeriklaste poolt sooritatud tuumakatsetusi. Mõned asjaosalised rääkisid sinna vahele, aga suures osas näidati vanu ja '95. aastal seninägematuid arhiivimaterjale. Ning selles peituski üks filmi suurimaid väärtusi. Enamik mitmest erinevast allikast nähtuid ikoonilisi kaadreid said sügavama sisu. Mis pauk see oli, kus, kunas ja miks tehti.
Kõige suurem rosin oli aga filmi lõppu jäetud. Ei taha kellegi rõõmu rikkuda, nii et piirdun vaid vihjega, et tegemist on Hiina esimese tuumakatsetusega. Täiesti uskumatu pilt.
T&B vaatamiseks annan julgesti soovituse, WLBR oli mulle isiklikult väga vastumeelne tükk ja ega seal mingit eriliselt uut ja põnevat informatsiooni ei olnud kah.