Hõff: järellainetus

Sellest oleks muidugi kahju, kui Hõff mööda Eestit laiali plätserdatakse ja temast Õff järgi jääks, aga ei tahaks uskuda küll, et korraldajad niimoodi endal jalga otsast närida püüavad. Traditsioon on loodud, oleks suhteliselt rumal seda nüüd lammutama hakata. Need väikesed kõrvalprojektid Tallinnas ja Tartus on pigem uutele potentsiaalsetele festivalitajatele maitseproovi andmiseks, stiilis vaadake vaid milliseid suurepäraseid filme me kolm päeva Haapsalu näitasime, sel ajal kui teie kodus kudesite. Lisaks annab see võimaluse oma Hõffi paremini planeerida, kui ei pea kulli ja kirja viskama, et kahe samal ajal toimuva seanssi vahel valida. Tead, et ühe saad ära vaadata Haapsalus ja teise Tartus.
Ning Helldriver / Nihon bundan: Heru doraibâ näol vaadata ka neid filme, mis Haapsallu üldse ei jõudnud. Tehniliselt võttes ei jõudnud film tegelikult ka Tartusse. Vähemalt siis mitte selle koopiana, mida seal pikisilmi oodati. Aga see varuvariandi varuvariant, mis näitamisele tuli lõi Athena peene kinosaaliga väga mõnusa kontrasti. Ühest küljest istud uhkete nikerdustega toolil rõdul, täielikust snobismist puudu monokkel silmas, teatribinokkel vasaku ja šokolaadikompvekid parema käe juures lebamas ja teisalt vaatad filmi, millel selline õrn netist sikutatud välimus. Nikkatsu Corporation! esitleb, mootorsae-katana ja tehissüdamega neiu peab ühendama zombiekatkust vaevatud Jaapani, enne kui hilja. Õrn petukaup tegelikult, treileri ja pealkirja järgi tundus, et võiks tulla Needuste Allee jaapani kastmes.
Nimetatud kõrvalised detailid ununesid aga kõik sel hetkel, kui tiitrid jooksma hakkasid ja tegevus käima tõmmati. Kuigi mõni idee oli laenatud mehe eelmisest filmist, siis midagi nii pöörast nägin ma viimati... hmm, loomulikult laupäeva õhtul Hõffil, veri lendas, pead lendasid, kamikaze lendas, zombielennuk lendas. Nalja nabani. Vaid üks koht võttis nina krimpsutama. Nibud ja hambad ei sobi kokku. Minu jaoks loob see kohe seose Andrei Tšikatiloga ja see ei ole mitte selline seos, mis mulle meeldiks.
Üleüldises plaanis aga ikkagi väga noobel elamus ja Athenasse on tulevikus loodetavasti veelgi asja.
Minu parimatest kavatsustest ja peenematest plaanidest hoolimata jäi kahe linna peale mõni film aga ikkagi vaatamata ja need tuli oma kodu rahus ja vaikuses ette võtta.
Prantslaste Jõuk / La Meute on film tüdrukust, kes ei suuda endas pakitsevat uudishimu rahuldamise vajadust alla suruda, hiilib öösel teise inimese elamisse ja saab oma vaeva tasuks koha puuris, kapatäie vormitut löga kausikeses ja karjamärgi abaluu alla. Mis seda vana head/kulunud vaikses maakohas möllava maniaki lugu veidigi originaalsemaks muudab on motiiv. Lihtsalt tapmise rõõmust inimesi rappiva perverdi asemel on memmeke, kes annab maale, mis maa oma. Kogu filmi see küll ei päästa, selleks oli liiga palju võrdlusmaterjali kõrval, aga veidi paremaks teeb. Lõpp oli muidugi eriti niru, piisas ühest heast seksist, et naisterahvas operatsiooni teenistusse meelitada.
Salajase operatsiooni teenistuses on ka filmi Trollikütt / Trolljegeren peategelane. Muhe habemik sõidab mööda Norrat ringi ja kütib... trolle! Erilise üllatusena see nüüd tegelikult kellelegi, kes filmi pealkirja mõttega lugenud on, vististi ei tulnud, aga mocumentary võtmes lahendatud filmi tegijad seda isegi ilmselt isegi ei lootnud ja ei jätnud ajurünnakut selle koha peal pooleli, kui keegi välja pahvatas, et kui teeks õige filmi sellest, kuidas üks mees trolle kütib. Ja mõtlesid veel muuhulgas välja, et trollid võiks elada elektriliinidega ümbritsetud reservaatides ning trolli käest vereproovi saamiseks tuleb end riietada raudrüüsse ja söödaks kasutada tundmatu päritoluga kristlase verd. Kõlava häälega naerma rõkkama vaadates just ei hakanud, aga läbiv muhedus maksab ka midagi. Tegelikult päris palju. Norra Ninjal teeb Trollikütt selja prügiseks.

Ning sellega võiks nüüd selleaastasele Hõffile peaaegu et joone alla tõmmata.
Võib juhtuda, et üks kataklüsmiline järellugu tuleb veel.