sina hääletad, mina vaatan

28 aprill 2011

Mehiste meeste tagasitulek / Hercules Returns(1993)

Kaks kinoentusiasti võtavad ühe naise ka kampa ja püüavad aastaid suletud olnud kinoteatrit uuele elule äratada. Linnakese suurima kino omanik ei saa sellise arenguga loomulikult mitte leppida ja haub välja kavala plaani, kuidas konkurentidele paras kaigas kodaratesse susata.* Avafilmiks valitud Ercole, Sansone, maciste e Ursus gli invincibli (1964) on nimelt, nagu nimigi viitab, itaaliakeelne ning ilma ingliskeelse dubleeringuta seda kohale saabunud massile kuidagi näidata ei saa. Dubleeringule ongi aga kuri mogul käpa peale pannud ja tore algatus on justkui eos hääbuma määratud. Aga, nagu ikka, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Kui dubleeringut ei ole, tuleb see teha. Jooksvalt. Sünkroonis. Enamus geniaalseid asju just nii lihtsad ongi.Nagu hilisem uurimustöö paljastas, on selle austraalia filmi näol tegemist mugandatud live-showga. Des Mangan ja Sally Patience sõitsid linnast linna, kaasas kas Ercole... või mõni muu väärtfilm, panid selle mängima, ise istusid mikrofonid käes tagumises reas ja lugesid teksti peale. Ühel etendusel juhtus kohal olema ärimees, kellele show meeldis, vaba raha oli ka ja nii see film sündiski.
Oluline vahe ja kindel pluss, MST3K seltskonnaga võrdluses läheb austraallastele kirja selle eest, et nemad räägivad kogu filmi aja ja püüdsid, suuresti õnnestunult, mingit narratiivi jälgida. See lugu ei olnud küll kuskilt otsast loogiline, aga ikkagi enamvähem sidus. MST3K, vähemalt niipalju kui mina neid näinud olen, teeb häält siis, kui ekraanil toimub midagi sellist, mis neis mingi reaktsiooni esile kutsub. Kuna üks märkimisväärselt halb film vaatajas päris tihti igasugu reaktsioone esile kutsub, siis mölisevad nad küll tõesti samuti praktiliselt kogu aeg, aga üldjoontes see jääbki mölaks. Küll parasjagu naljakaks, kui vaataja vastavas tujus on, aga kuidagi sihituks.
Austraallastel oli aga usutav raamistik ja siht silme ees.Huumori tase oli küll mõnevõrra kõikuv ja vaevalt, et igaühte naerma ajav, aga kes eales on üht filmi sellepärast vaatama asunud, et keegi selle uskumatult halvaks on kiitnud, siis Hercules Returns on suhteliselt kindla peale minek. Väga täpselt ei uurinud, aga tundus et vähemalt kaasvaatajatel, Metsavanal Ja Xipel, oli mõne koha peal pisar silmas. Naerupisar. Ning komöödiat, mis sedasi naerma suudab ajada, saab ainult ühteviisi hinnata.

*Kujutage ette, kui lahe oleks kuskilt uudistest lugeda, kuidas Athena pidi mõne prantsuse väärtfilmi linastuse ära jätma, sest heliriba läks kuskile kaotsi ja loo lõpus Cinamoni pressiesindaja kommentaari andmisest keeldub.

1 comments:

Andres ütles ...

Ära ei ole pidanud jätma. Aga kui Illusionisti filmile proovilinastusel Läti keelsed subtiitrid ilmusid, siis ehmatas esimesel hetkel väga ära. Õnneks oli see filmi kunstiline taotlus, et seda väga tõlkida ei saa. Lõpuks jagasime soovijatele paberil subtiitreid nende 35 lausega, mis filmist läbi käivad.