sina hääletad, mina vaatan

19 aprill 2011

Kolm meest laevas / Солярис(1972)

Tarkovskiga ei möliseta. Üldiselt. Mõjub blogi usaldusväärsusele halvasti. Halvimal juhul tuleb üldse uut hobi hakata otsima.
Nii et kui te nüüd arvate, et ma Solarise kohta midagi halvasti kavatsen ütelda, siis otsige lolli. Miks ma peaksin? Ükski film, mis pea kolm tundi kestab ja vaatajat selle ajaga unele ei suiguta, on ju automaatselt hea film. See, et pool tunnikest lühemana oleks tegemist veelgi parema filmiga, on praegu mitteoluline. Mitu Cannes'i festivali žüriipreemiat mul ette näidata on, et siin kobiseda julgen. Kui ikka mees tahab voolavat vett näidata, siis las ta näitab. See, et mina maalikunstist midagi ei jaga, ei tähenda, et stseen intelligentsemat vaatajat ei kõneta. Kiirteel vurisevad autod tähendasid ka raudselt midagi ülimalt olulist.Enamus aega töötab selline vaikne kulgemine aga tõesti filmi kasuks. Selleks ajaks, kui esimest korda Harit näitas oli, olid närvid juba parasjagu üles ärritatud. Vilksatav kõrv siin, pisike kääbus seal, lehviv kleidisaba nurga taha kadumas. Pagana kõhe oli. Kogu aeg ootasid, et nüüd midagi juhtub. Kellegi sisikonnast hüppab tulnukas välja või hakkab kehaõõnsustest musta vedeliku nirisema. Raamatut olen küll lugenud, aga üldiselt on ju filmides kombeks, et kui pinget parasjagu pikalt kasvatatud on, siis ühel hetkel tuleb see kuidagi vägivaldsel moel maha laadida.Tarkovski lasi aga pingel lihtsalt niisama maha kerida, nii et kui ühelt hetkel tõesti selle vägivaldse mahalaadimiseni jõuti, oli tegemist küll üksjagu mõjuva stseeniga, aga ma juurdlesin veel selle üle, et mis kurat selle maali peal siis nüüd olulist oli, mida mulle selle eelneva stseeniga öelda taheti. Iga film, mis niimoodi vaataja ree pealt ära pudistab on aga ju automaatselt halb film.
Blogi ma võin kirjutada sedasi, et lugeja mõne koha peal juhmi näoga tekstist mõttepoega taga ajab. Filmist, mis mõeldud vähe suuremale vaatajaskonnale kui oma pere, tahaks ennast ilma abimaterjalideta läbi närida. Tahaks, et kui kogemata kombel filmi esimesel veerandil silmi satun pilgutama, ei jääks ainus vihje lõpu lahti mõtestamiseks nägemata. Mitte et lõpp ka seda vihjet teades oluliselt selgemaks muutuks.Nii et kiidan näitlejatöid. Natalja, Donatas ja meie oma Jüri Järvet olid kõik tublid. Kiidan seda osa, mis sellist magusat kõhedustunnet tekitas. Ning jään kahtlevale seisukohale, kas neid kunstiliselt kõrge väärtusega stseene oli ikka niipalju vaja filmi sisse pikkida.

on vaja. on.

0 comments: