Ajusurnu kehv maitse

Peter Jacksoni varasemate töödega jätkates. Bad Taste(1987) ja Braindead(1992). Ja kuigi see on maailma kõige ebaoriginaalsem wtf moment, siis kuidas sai juhtuda, et kümmekond aastat hiljem sai Jacksonist see mees kes ligi 300 millionit dollarit väärt megaprojekti eest vastutana pandi. Kas suutis mees tõesti stuudiobosse veenda, et Uus Meremaa on umbes Royston Vasey sarnane koht, for local people. Ja no et Austraalia on palju rohkem local kui Ühendriigid.

Kuigi, lootuses et ma mõnd lotristi välja ei vihasta, siis seninähtud filmides on Peteril pigem vorm valitsevaks sisu üle. Bad Taste veel eriti, tulnukate invasioon, mida eliitrühm tagasilööma asub ja kõik, kogu lugu. Braindead on veidi keerulisem, armukolmnurk ema, poeg ja poja armuke, sellest tulenevad võimumängud ja dilemmad.

Tulemus on aga mõlemil juhul üks, seesamune Jacksoni tegemine, nagu seda eelmises postis nimetatud sai, ehk siis lahti kirjutades, erinevate kehaosade eraldamine, tükeldamine, viilutamine hakkimine kõigi käepäraste vahendite kaasabil. Siit ka järgmine pluss Ajusurnule, et need vahendid on veidi ebatraditsioonilisemad, kui tavalised püssid, automaadid, mootorsaed.

Ja siis taaskord üks pisike nüanss mille üle ma mõtisklema jäin, et kas see uuestisünni sümbol, mida küllalt selgelt mõlemis filmis kasutati, oli sisemisest sunnist neisse sisse torgatud või hoopis pilana mõeldud selliste filmitegijate pihta, kes ainult sümbolitest omi taieseid kokku klopsivadki.
Filmide üldist muhedat olekut vaadates, jah tõepoolest, kõigele sellel verele ja jäsemetele vaatamata, ei olnud tegemist jälkusvärinaid tekitavate toestega, siis pigem see pilavariant.

Killuke Ash'i oli nii Derekis kui ka Lionelis

see ongi see piinlik intsident, miks isa Ted Crilly ära Craggy saarele saadeti, üks mõistatus jälle lahendatud

pildimaterjal on segiti mõlemist filmist, sest põhimõttelist erinevust ei ole, sisu on lihtsalt ühel rohkem kui teisel