Igaühest võib saada staar. Ja igaühest võib saada järjekordne läbinätsutatud ja väljasülitatud wannabe. Aga kui alternatiiviks on kodukülas elu lõpuni burkside lauale kandmine siis proovida tasub.Veel enne aga tasuks ära vaadata Day of the Locust(1975). Igasugused illusioonid filmimaailmas igaüht ootavatest pudrumägedest tambitakse maa sisse ja ehitatakse betoonsarkofaag ka ümber. Algab aga kõik nii ilusalt, andekas noormees tuleb suurde linna ja kohtab kena noort neiut, kahjuks osutub noor neiu aga ootamatult vabameelseks, mis puutub voodikunsti abil oma elujärje ja karjääri edendamisse. Ja nii tulebki mängu Homer Simpson.
Donald Sutherland teeb väga lihtsate vahenditega väga hea rolli, äbarik tõsiusklik vanapoiss, kes lootis, et on enda elu armastuse leidnud. Tulemus on aga selline et, teate ju küll seda tunnet, kus tahaks inimesele kaasa tunda, aga ta kurat on nii õnnetu olemisega, et pigem sooviks ta peale kõva häälega karjuda, mida filmis ka tehakse. Naine läheb ka ta juurest ära, mis vaevalt kedagi üllatab.
Üllatav on aga filmi finaal, Buccaneeri esilinastus ja sellega kaasnenud mäsu. Selle hetkeni on tegemist lihtsalt tavalise armulooga, küll stiilse väljanägemise ja värvikate kõrvaltegelaste kui siiski tavalise armukolmnurgaga. Aga kui Adore Homeri üle piiri lükkab, siis vallandub kogu see pinge mis erinevate läbikukkumiste jooksul kogunenud on ja mass maksab linnale kätte kõigi nende alanduste ja solvangute eest, vähemalt selle ühe õhtu jooksul on nemad kuningad ja homme vaatame mis edasi saab. Just see ootamatus tekitab vaatajas tunde, nagu oleks peaga vastu asfalti kukkunud ja edasine möödub kui unenäos.
Ülbe, hoolimatu, julm Adore ongi muideks Homeri kõrval filmi kõige säravam täht, mitte selles mõttes, et ta eriti palju ekraaniaega saaks, aga selle eest mida ta kehastab. Tere tulemast Hollywoodlandi.
Donald Sutherland teeb väga lihtsate vahenditega väga hea rolli, äbarik tõsiusklik vanapoiss, kes lootis, et on enda elu armastuse leidnud. Tulemus on aga selline et, teate ju küll seda tunnet, kus tahaks inimesele kaasa tunda, aga ta kurat on nii õnnetu olemisega, et pigem sooviks ta peale kõva häälega karjuda, mida filmis ka tehakse. Naine läheb ka ta juurest ära, mis vaevalt kedagi üllatab.
Üllatav on aga filmi finaal, Buccaneeri esilinastus ja sellega kaasnenud mäsu. Selle hetkeni on tegemist lihtsalt tavalise armulooga, küll stiilse väljanägemise ja värvikate kõrvaltegelaste kui siiski tavalise armukolmnurgaga. Aga kui Adore Homeri üle piiri lükkab, siis vallandub kogu see pinge mis erinevate läbikukkumiste jooksul kogunenud on ja mass maksab linnale kätte kõigi nende alanduste ja solvangute eest, vähemalt selle ühe õhtu jooksul on nemad kuningad ja homme vaatame mis edasi saab. Just see ootamatus tekitab vaatajas tunde, nagu oleks peaga vastu asfalti kukkunud ja edasine möödub kui unenäos.
Ülbe, hoolimatu, julm Adore ongi muideks Homeri kõrval filmi kõige säravam täht, mitte selles mõttes, et ta eriti palju ekraaniaega saaks, aga selle eest mida ta kehastab. Tere tulemast Hollywoodlandi.
kes on "Ristiisa" lugenud siis neile kaasneb selle stseeniga rõõmus äratundmishetk
meeletu kirg
mida töntsimaks samm muutus, seda valusamaks läks vaatamine
Adore särab
peo tõmbab kõige paremini välja väike kukepoks
Homer teeb siin Tuhkatriinut
lõpu algus
0 comments:
Postita kommentaar