Varakevadine lugu

Minu suhet religiooniga saab kõige paremini kirjeldada järgmiselt - mina ei ole teda puutunud ja tema on ka minu rahule jätnud. Kui inimene ikka tunneb sisemist sundi kirikusse minna ja oma raha korjanduskarpi lasta siis minu und see ei sega, eriti kui see raha kulub kiriku katuse parandamiseks või seinade lupjamiseks. Samas kui see raha läheb pedofiilist preestri puhkusereisiks soojale maale, siis see jäägu juba annetajate südametunnistusele.

Põhjus miks ma seda kõike räägin on lihtne, hiljuti sai ära vaadatud Ingmar Bergmani Jungfrukällan(1960). Nagu Wes Craven suutis tõestada, siis andis samadel ainetel ka lihtsa verepulma vändata, aga Bergman muutis selle tavalise kättetasumisloo just religiooni sissetoomisega palju tummisemaks.

Et nüüd keegi valesti aru ei saaks, siis mingit halleluuja karjumist ei toimu, väike enesevigastamine siin, söögipalvus seal, ei midagi sellist mis häirima oleks hakanud. Hoopis huvitavam oli ja Max von Sydow kehastatud isa südamevalu jõudis seda paremini vaatajani (st. minuni). Tema suhtumine imponeeris mulle ka, teadis küll, et teeb pattu, aga käis saunas ära, lõi värdjad maha ja siis lubas tütre surmapaika kividest kiriku üles laduda. Ehk siis kui jumal talle keeras, siis ta mitte ei pööranud teist põske ette, vaid tegi nii nagu paremaks pidas ja p..sse see jumala teed on imelikud möga.

tähtsad jutud aeti ikka söögilaua taga ära

viimse õhtusöömaaja motiiv

kuri hunt ja eksinud lambuke