Seksist urbaanses keskkonnas

Ikka tahaks endast ju võõrastele head muljet jätta, see et sa kodus alasti ringi paterdad ei tähenda, et sa seda kuskil avalikus kohas teeksid. Blogimaailmas või siis täpsemalt filmiblogimaailmas tähendab see seda, et üks hardcore filmigurmaan veab nina kirtsu kõige peale mis ei ole kas prantuse uue laine esindaja, mongoolia olustikudraama või india põnevuskomöödia (see viimane siis, kui otsitakse kerget meelelahutust).
Olude sunnil satud aga vahel vaatama filme, mida ise otsagagi puutuda ei julgeks, veel vähem blogipostitust teha. Konkreetse filmi puhul on tegemist õrnema sugupoole survega, millele suutsin isegi niipalju vastu panna, et kinno minemast ma pääsesin (erinevalt ühest tuttavast, kelle kohalolek kinosaalis tõstis seal meeste konsentratsiooni 100%), filmi enda vaatamisest siiski mitte, aga vähemalt saan ma nüüd uhkusega öelda, et minu naisele see film ei meeldinud. Imege muna, kõik cosmotüdrukud, on veel terve mõistusega naisi maailmas.
Filmist endast niipalju, et kui tipphetkedeks on püksisittumine ja väikese koerakese poolt padjatrukkimine, siis ma usun, et vennad Lumierid keerlevad praegu hauas nagu vurrkannid. Ja ma püüdsin, ma ausalt püüdsin sellest filmist midagi positiivset leida. Ei halligi, eided on vanad ja kortsus ja peast jumalast soojad. Minu soovitus on, et kui kuulutaks Ameerika enne karantiinitsooniks, kui see nakkus levib.
Kui keegi veel pole välja nuputanud, siis film on Sex and the City(2008).

PS. ma ausalt ei tea kas "urbaanses" on sõna, aga kõlab vähemalt ilusasti.