Kuna sügavamat huvi antud filmi valmimisloo vastu ei ole, siis piirdun siinkohal lihtsalt arvamuse avaldamisega ja ei pretendeeri absoluutsele tõele, ühesõnaga tundus nagu Steven oleks jooksnud kahe võtteplatsi vahet (E.T jõudis kinodesse nädalake hiljem) ja iga kord kui Hooper midagi rämedamat oli üles võtnud, siis Steve sõimas tal näo täis ja käskis leebemaks teha. Stiilis et Hooper tahtis teha pudenevaid laipu trepist alla tulemas, aga Steveni käsul said neist mingid ebamäärsed valguskujud. Seda toredam oli, et ühe rämestseeni suutis Tobe siiski filmi sisse smuugeldada, täielik võõrkeha, arvestades ülejäänud filmi tooni aga hea sellegipoolest.
Põhiline etteheide Poltergeistile on liigne pikkus, lõpumadinatki peeti juba kaks korda aga no üldmulje on siiski positiivne, kuigi lapsepõlvest on nagu meelde jäänud, et palju õudsem oli see film. Mis muidugi ei tähenda, et päris ilma võpatamata oleks pääsenud.
Ning lõpetuseks siis veel ka kiitus muusikutele, vinguvad viiulid aitasid kõvasti atmosfääri tekitamisele kaasa.
up yours, Steve
tead küll mis juhtub, aga ikka ehmatas
neiu näeb välja nagu tegelane David Lynch'i filmist
iidne matmispaik, toona veel ilmselt veidikenegi originaalne idee
0 comments:
Postita kommentaar