16 august 2008

Mõrvaanatoomia

Seekord vähe teistmoodi. Kui on kunagi kavas kohtudraamat Anatomy of a Murder(1959) oma silmaga näha, siis otsest põhjust teie ümberveenmiseks ei ole, küll aga soovitan mitte edasi lugeda, sest et kõik oma mõtted ausalt ära rääkida, tuleb ka küllalt palju filmi sisust avaldada.
Nii, aga kui te siiski olete otsustanud edasi lugeda, siis esmalt kujutlege endale ette üht E.S.Gardneri Juhtumit, võtke sealt ära ootamatu pööre ning teil ongi olemas ülevaade Mõrvaanatoomiast. Terve tund kulub peategelaste tutvustamiseks, ainult et kogu vajaliku info on vaataja juba esmapilguga haaranud, andekas advokaat, litsakas naine ja armukade ohvitser, midagi muud olulist, sellist mis lugu keerulisemaks ajaks või edasi viiks ei ole.
Samas, tuleb tunnistada, et nii nagu Perry Masoni puhul, nii ka siin olin ma valmis kõik eelneva andeks andma, kui ainult oleks järgnevalt tõelist titaanide heitlust pakutud, ristküsitluse põnevus, iga sõna hoolikas kaalumine, vandekohtu ümber sõrme mässimine, kõik see mida üks kohtudraama peaks pakkuma. Aga Otto ei näidanud isegi lõppsõnu. Sama hea, kui poksis üks vastane hoiaks end juba nööride abil tasakaalus ja sina talle lihtsalt selja keeraks, selle asemel et võit vormistada. Seda lihtsalt ei näidatud.
Ahhaa, aga võibolla, et vastane oli juba matil pikali ja lõppsõna oleks just nagu maaslamaja löömisena paistnud? Sest nagu sensatsiooniliselt selgus, siis neiu keda kõik mõrvatu armukeseks pidasid oli hoopis tolle tütar. Ja kui juba tütar uskus, et mõrvatu litsaka naise vägistas, siis ta ka vägistas. Ainult, et see ei ole absoluutselt mitte oluline, ei ole ju vahet, kas vägistamine leidis päriselt aset, või abikaas ainult uskus, et ta naine vägistati. Motiiv jääb ju samaks. Vandekohtule oli vaja tõestada, et mees tappis hullusehoos, mitte et tapetu tõepoolest oli mölakas.
Ei saa siin ka apelleerida filmi vanusele, eriefektid tuhmuvad aja jooksul, seksi ja vägivalda näeb tänapäeval ka multikates rohkem, aga Anatoomia kukub lootusetul läbi põnevuse tekitamise kategoorias, dame Agatha, Sir Doyle, ka hr. Gardner oleks Ottole nii mõnegi karmi sõna võinud öelda.
Lootsin ikka oluliselt paremat filmi, sellest siis ka selgelt negatiivne hoiak. Mitte just väga halb, aga kindlasti mitte film mida ma õhinal kellegile soovitama läheks. Aga üks alternatiivne vaatepunkt veel siia lõpetuseks, juhul kui tegemist oli satiiriga ameerika kohtusüstemi aadressil, siis unustage kõik mis ma eelnevalt rääkisin. Satiirina suurpärane.

kaks klouni, nalja võib ju teha, aga liiale minna ei maksa

tuleb neiuke ühelt poolt, koerakesega

süütu kannatajaistub G.C.Scott, isiklik lemmik sellest filmist, käitus nii nagu üks jurist mõrvaprotsessi ajal käituma peaks

0 comments: