Kuna Gone with the Wind(1939) on esmajoones visuaalne elamus, siis jutt tuleb lühike. Lugu oskas Mitchell paremini rääkida, filmis see lihtsalt kapatakse läbi, suht palju ebaloogilisust jääb sisse. Gable on ikka hull moosinägu, kui mul oleks tütar siis sellise kosilase peale laseks koerad lahti. Ning mida aeg edasi, seda kenamaks Scarlett läks, alguses oli küll naljaks vaadata, kuidas ta noort neitsikest mängis. Kõige naljakam oli aga see, et Tuulest Viidud neegrid on umbes samasugused nagu Birth of a Nation(1915) neegrid, teenisid valget meest tänutundes ja täieliku vabatahtlikuse alusel.Tükike filmiklassikat, kes soovib see proovib.
frankly, my darling, i don't give a damn
PS. kuna ma ei sanud blogspotiga kokkuleppele, kuidas oleks kõige parem pilte postituse juurde paigutada, ta nimelt leidis et tema teab paremini siis sellega seoses tuli mul alla vanduda ja postitust natuke kohendada
0 comments:
Postita kommentaar