12 märts 2009

Takkakiitja

Ma olen ses osas Fletchuga täitsa nõus, et Jim Carrey peaks olema selle aja peale juba nii rikas mees küll, et võiks vabalt ainult Eternal Sunshine of the Spotless Mind(2004) sarnaseid filme teha. Tahaks aga uskuda, et see va krabisev ei olnud ainus põhjus miks ta Yes Man(2008) nimelises koomuskis kaasa lõi.
Ta on seda veidra hüperaktivisti rolli lihtsalt nii palju kordi teinud, et saab selle sutsu ka tuima näoga ära mängida, ei pea hakkama läbi jõehobu anuse ronima. Ju see tola tegemine talle aga nii südamelähedane on, et kui võimalus antakse, siis on kohe käsi püsti. Mees on oma nišši leidnud ja vägisi kunstfimidesse teda sundida ju ei saa. Potensiaali muidugi on.
Sama tahaks loota ka vastasmängija Zooey suhtes, seda potensiaali asja, et kuskil kunagi peab see näitlejaanne temas ka välja lööma, õnneks piisab selles filmis tal lihtsalt kena välja nägemisest.

Eelarvamuste küüsis ignorandina, kelle teadmised suure ja võimsa Ameerikamaa ühiskonna valupunktidest pärinevad kõik Borati filmist, valmistas mulle see Yes-konverents kohe eriti nalja. See et saalitäis lollikesi on jälle kavala, ilmselt eesti juurtega, rehepapi käest tünga saanud ja tuhanded USA kinosaalid on täis samasuguseid lollikesi, kes mõnusalt naeru pugistavad.

täitsa sümpaatne boss, õrnalt Office fiilingut meenutav aga sõbrad olid tal küll täisvärdjad

2 comments:

Soprano ütles ...

Boss on pärit Flight of the Conchords sarjast, kus tal on umbes taoline roll täita, kuigi mitu korda sümpaatsem, mis mind antud filmi üldse vaatama pani.

Kalver ütles ...

ei ole kuulnud ei ole näinud, konservatiivse inimesena ma usun, et inglased on kõik head sarjad juba ammu ära teinud ja vaatangi siis neid lihtsalt aegajalt üle