Sipelgate elust

Armee ahistas vaest õnnetut McCarthyt, "lendav kindlus" B-52 tegi oma esimese lennu, Bikini atollil lõhati vesinikupomm, vette lasti esimene tuumaallveelaev ja Burger King pani oma esimese putka püsti. Kõigele lisaks ründasid hiidsipelgad Los Angelest. Vähemalt Gojira säästis ameeriklasi ja piirdus tõusva päikese maal laamendamisega.
Aasta siis oli 1954, põnev ja samavõrra ka kurnav. Sipelgad lasid aga suhkrul ja inimestel ja tuumajäätmetel heamaitsta, elasid ning kosusid nagu miškad ning kohalikud bioloogid, Nobeli preemia silme ees säramas, kasutasid oma suure võimaluse ära ning väntasid neist filmi Them!(1954).
Üks esimesi omas žanris ja vaatamata soliidsele eale täitsa kobe vaatamine. Lõpp läks küll armee tubliduse kiitmise peale ära, aga veidi head huumorit, täitsa arvestatavad eriefektid ning muhe professor kaalusid selle kuhjaga üles.
Ma jäin aga pärast filmi vaatamist mõtisklema hoopis selle üle, et kui hirmus võis tuumakoll aastal 1954 tavalise ameeriklase jaoks olla. Ajalehesabas pakuti varjendeid müüa, McCarthy käis külast külla ja hirmutas väikseid lapsi imsööjatest kommunistidega ja siis veel selline film. Hea küll, kinost väljudes kuulutasid kõva häälega sõpradele, et oli ikka jama ja midagi sellist päriselt ei saa olla, aga pärast kui üksinda kodu poole jalutasid siis äkki ikka väike kahtluseuss uuristas? Professori lõpukõne tundus tänapäeval naljakas ja ülemoraliseeriv, aga siis? Väike müks ühelt poolt, teine teiselt ja jälle sammuke servale lähemal.
Kui on huvi vanade ulmefilmide vastu siis tasub ka Neid! vaadata, kui ei siis oleks see poolteist tundi ilmselt ajaraiskamine. Tuletas mulle endale meelde, et mul on üks prantslaste sipelgafilm ka järge ootamas.

noore neiu nägemine pani mehed kohe huuli limpsima

tavaline tööpäev reapolitseiniku elussee oli üks kuradi hea stseen, puhas kuld
vaataja on just selgeks tehtud, et kahe pätaka elud on olulisemad kui kogu linna julgeoleku tagamine

Unustamatu puhkus

Lai silmaring kulub alati marjaks ära, see et ameerika noorukid õudusfilme ei vaata või kui vaatavadki siis õppust ei võta on ammu teada fakt, aga et täiskasvanud inimesed ei pea millegiks hoiatust nothing can go wrong on küll kurjast.

Igatahes seda, et Michael Crichton saurustest kirjutanud on ja üks habemega vana sellest ka filmi väntas on vast üldteada infokild, aga et tükk aega enne T-Rexi Yul Brynner ühes teises lõbustuspargis külalisi hirmutas on ehk vähemteada.

Nimelt on nii Westworld(1973) kui ka Jurassic Park(1993) kandev idee märkimsväärselt sarnane, lõbustuspark mis ühel hetkel normaalselt funktsioneerimast lakkab ja siis tuleb vaestele pensionäridele, kes Miami Beachile teravamat elamust eelistasid vaid kaasa tunda. Vahe on vaid selles, et Westworldis toimetavad inimeste kõrval robotid.

Filmi pealkiri on tegelikult petlik, põhitegevus toimub tõesti Metsikus Läänes, kus masendavast argielust väsinud külalised saavad valimatult laamendada ja roboteid maha kõmmutada, kuid valida on veel ka rüütlite ja printsesside mängimise ja vana Rooma orgiate vahel. Erilist usku inimkonna suhtes see muidugi ei sisenda, mõttetu mass, mille liikumapanevaks jõuks on seks ja vägivald. Hea oleks muidugi veel kui esimest saaks vabalt ja teist ilma tavalise põhjus tagajärg seoseta.

Kuna aga ilmaruumis mingid tasakaalustavad jõud ikkagi valitsevad siis ilmneb, et sellest tunnist kus räägiti robootika kolmest põhiseadusest tegid lõbustuspargis ringi askeldavad tehisinimesed poppi ja ühel hommikukul prahvatab kogu vimm mis salaja kogunend. Eelpool juba mainitud Brynneri kehastatud kättemaksuingel on kohe eriti visa ja kiuslik. Eriline tänu läheb siinkohal emakesele Loodusele, sellise näoga meest pimedal kangialusel küll kindlasti kohata ei tahaks.

Väga korralik ulmesugemete põnevuslugu. Täitsa julgelt soovitatav, lühike ka teine.

vot see on nägu mis noortel lastel öösel magada ei lase

noored poisid said just metsakohinat maitsta

koristusbrigaad

vana mees saab kohe roboti käest korvi

Üks teine naine

Eesmärgikindlaid naisi on alati meeldiv kinolinal toimetamas vaadata (näiteks kasvõi Thriller). Nad on kuidagi hoopis hoolimatumad igasuguste normide osas, aga samas iga samm viib neid vääramatult oma eesmärgi poole. Mehest kurikael on tavaliselt kas püstihull või siis lihtsalt konkreetselt julm kõigi ja kõige vastu.
La Sconosciuta(2006) peategelane Irena on aga halastamatu vaid siis kui seda tõesti vaja on, kui on vaja teeme ära suhtumisega. Samas pärast seda kui ta on õnnetu memmekese trepist alla lükanud käib ta teist hooldekodus vaatamas (ja suunurgast ila pühkimas). Kogenumale filmivaatajale saab ilmselt küllalt kiiresti selgeks mis Irene masterplaan on, aga ilmselt te saate ikkagi tünga (vähemalt mina sain). Vägivalda ei ole itaallased kunagi peljanud näitamast ja lastele ei julge ka seda filmi soovitada, üks stseen raudselt tekitab vanematele väga piinliku ja raskesti lahtiseletatava olukorra.
Üldistavalt siis võib öelda, et Tornatore on valusast teemast tõesti hea filmi teinud (võib vist oma piiratud kogemusele tuginedes öelda, et see on tal lausa meeldiv harjumus), vaataja ei jää küll üllatusest õhku ahmima, kuid hästi konstrueeritud, põnev ja kaasamõtlemist vääriv vaatamine lõpuni välja. Ksenja osatäitmine teenib ka loomulikult kiituse ära ja seda mitte ainult minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt.

Nahkhiirtest

Enne The Dark Night(2008) nägemist sai mäluvärskenduseks ka vana Batman(1989) üle vaadatud, sest olgem ausad, kogu see positiivne meedimüra kutsus minus esile vastupidise efekti, lootsin võrdluses vana filmi taevani kiita ja uue maa sisse tampida. Minu meeldivaks üllatuseks ja tegijate kiituseks tuleb aga öelda, et uuel ja vanal on ühised vaid tegelased, mis sellise üks-ühele võrdluse välistab, nii et keskendume siis ikka rohkem Pimeduse Rüütlile.
Esmajoones on Batman (ja kõik need teised muidugi ka) ju ikkagi muinasjutukangelane, ehk siis atmosfääri kategoorias saab minu hääle vanem, Burton räägib meile korraliku gooti muinasloo millele Nolan paneb vastu, ... eee täiesti tavalise metropoli. Olen lugenud küll ka sellist arvamusavaldust, kus kiidetakse PR realistlikuse eest, aga kahjuks tolgendas üks nahkiirekostüümis täismees pidevalt sel hetkel kaadris kui Nolan reaalset suurlinna elu filmis.
Rõhuasetus oli ka selles osas natukese erinev, et vanas olid Batmanil kõik lahedad vidinad lihtsalt olemas, nende saamislugu ei vaevutud publikule seletama ja ei olnud ka vaja, uues oli high tech mänguasju aga paari bondifilmi jagu.
Näitlejatest peaks vist ka veidi rääkima. Asjaolusid arvestades, siis ilmselt omistatakse parima kõrvalosalise Oscar tõesti Ledgerile. See oli küll hoopis teistsugune Jokker kui Jack, aga usutavalt hullumeelseks mängitud Jokker. Lihtsalt norimise mõttes, siis võibolla oleks veelgi paremini saanud, kurjategijate ümarlaual nähtud Jokker oli väga kaalutletud hullumeelne, jättis mitmekihilisema mulje kui edaspidises. Hea töö aga igaljuhul.
Mis mind vähe morjendab on aga see, et Harvey Dent/Two Face on täiesti ilma tähelepanuta jäetud, ei ole ta mitte küll nii silmapaistev tegelane kui Jokker aga tasemel etteaste teeb temagi. Aaron Eckhardil on üldse kombeks väga häid ja korralike rolle teha (In the Company of Men(1997), Thank You for Smoking(2005)), päris A-listi staar ta mingil põhjusel veel ei ole. Two Face grimm oli aga täiesti koomiline, Arnold nägi ka parem välja pärast seda kui T-1000 teda tuuseldanud oli.
Spoiler!Üks loogiline vasturääkivus ka, mina ei usu, et kahe laeva peale ei leidunud ühtegi sellist inimest, kes ei oleks olnud enda ja teiste elude päästmiseks valmis nupule vajutama. Inimesed ei ole kõik nii ilusad ja head.
Kokkuvõtteks. Maailma parim film? Kindlasti mitte. Korralik meelelahutus? F.ck Yeah! Täiesti viisakad madinastseenid, isegi üks selline mis suu lahti võttis. Ja päris lõppu oli jäetud ka paar tsiteeritavat tekstijuppi.

The kind of hero we deserve...

note to myself - Jokkeri välimus läheb naistele peale, vähemalt kui arvestada seda hulka tütarlapsi, kes kinos viibisid.

suvaline suurlinn

mida sellise välimusega küll sooviti saavutada?

Ära räägi

Prantslaste Ne le dis à Personne(2006) ülistamiseks just põhjust ei anna, aga õnnestunud krimifilmiga on tegemist sellegipoolest.
Meil on õnnetu abikaasa, keda süüdistatakse seitsmes surmapatus, hea küll väike kunstiline liialdus, täpsemalt siiski ühes. Meil on politseijõud, kelle eesmärgiks on oletatav mõrvar võimalikult kiirelt trellide taha toimetada, kui vaid ei oleks seda vana ja elukogenud uurijat, kes kõige sobimatul hetkel teatab, et asitõendid on vasturääkivad ja eesmärgiks peaks ikka olema tõe väljaselgitamine. Kuidas selline mees üldse politseisse tööle võeti jääb värbamiskomisjoni hinge peale.
Ning loomulikult on meil ka rikas lurjus, kes saadab oma eraarmee jälgi kinnimätsima, mõtlemata seejuures, et nii äratab ta hoopis rohkem tähelepanu, kui lihtsalt sobival hetkel teatades, et kõik süüdistused on alusetud. Paar-kolm ümbrikut surnud meeste näoga paberitega tema sõnadele kaalu lisamas.
Pinget hoitakse lõpuni üleval ja lugu ise peab ka suhteliselt hästi vett, ehk siis nagu juba öeldud täitsa korralik krimifilm.

see stseen oli hea, intensiivne ja üllatav, vaikse moega lastearstilt sellist plahvatust ei osanud oodata
paha mees, mõistetavatel põhjustel lõi seose Dick Francise raamatutega, mis on muideks jõhkramad kui see film

Piiratud Darjeeling

Kes iganes Darjeeling Limited(2007) stsenaristidest ka mõtles, et kui õige püüaks teha sellist sügavalt sümbolistliku ja taevasest rahust ja spiritaalsest mögast pakatavat filmi, siis palju õnne, saite hakkama. Filmina hakkas mulle küll täiega vastu, aga eesmärk sai kuhjaga täidetud. Juhul muidugi kui eesmärgiks oli vaatajale selgeks tegemine, et sa oled küll lollakas, aga pole hullu, me teeme kõik puust ja punaselt.
Tegevuspaik India. Väga hea ja lihtne sümbol. India on ju suurema osa maalaste jaoks kõige spirituaalsem paik maailmas, kus iga tänavanurga peal lehmad jõlguvad ja joogid nende sõnnikust endale maju ehitavad. Kõige õigem koht zeni saavutamiseks. Helmed ka muidugi ja täpp otsaette.
Rong. Rong on ka väga hea sümbol, natukese raskem küll kui India aga siiski. Rong sümboliseerib peenist, vist. Rong ja tunnel sümboliseerivad ... eee, ei oot las ma mõtlen, äkki hoopis rong sümboliseerib ikka midagi muud. Kurat võtaks, ei saa siis filmi lõpus ilusti ära öelda, mida täpselt nad mingi asjaga mõtlesid. P..sse küll, mõtle siin nüüd ise.
Aga see ei ole veel kõik, filmi alguses jookseb vanake Murray rongi poole, noorem mees Brody sibab temast mööda ja jõuab astmele hüpata, vaatab veel korra taadi poole ja läheb siis oma kohta elus, ptüi kupeed rongis otsima.
Ja ka see ei ole veel kõik, filmi lõpus jooksevad mehed uuesti rongi peale ja pagas kukub kõik maha ja jääb perroonile lebama.
Rohkem ei viitsi, natukese heast ka. See kuidas, erinevates kombinatsioonides, kaks venda kolmandat taga rääkisid oli päris lahe vaadata, Brody, Owen ja Schwartzman tegid vähemalt head tööd.
Vaadata omal riskil.

see the pattern?

Bob vs Jesse

Mõtled ikka, et ei hakka kõrvalvaatajana kohe hukka mõistma ja kritiseerima, aga no tule teavas appi, Jesse James oli ju täiesti tavaline pätt, kõigele lisaks jäi filmi The Assassination of Jesse James by the Coward Robert Ford(2007) põhjal veel mulje, et ega tal mõistusega ka kõik päris korras ei olnud. Kui mitte muud siis väike skisofreenia alge vähemalt. Ameeriklased ise peavad teda aga ju mingiks Robin Hoodi inkarnatsiooniks ja puhas ime on et nad talle mausoleumi ei ole ehitanud. Mine võta kinni.
Tegelikult aga ei ole see film mitte Jessest vaid noorukesest Bobist (Casey Affleckile teenitud Oscari nominatsioon) ja tema ümberkasvamisest. Ebameeldiv pugetis oli ta küll algusest lõpuni, aga ümberkasvamine siis selles mõttes, kuidas Jesset jumaldavast tattninast sai talle kuuli kuklasse kihutav argpüks. Mitte et mul lõpptulemuse vastu midagi oleks, õigus elule on inimestel, kes inimesena käituvad, aga eesmärk ei pühenda mitte alati abinõu.
Kokkuvõtvalt siis, mitte küll elumuutev filmielamus, aga väga korralik draama, nagu ameeriklased neid ikka teha mõistavad, kohustuslikud kaunid loodusvaated annavad ka Atendaadile lisaväärtust juurde. Võib vabalt vaadata, pauku tehakse ka.

üks kaunis pilt perekonnaalbumisse, vaid 3.50

Orgasminaator

Meeldiv on tõdeda, et meie hullumeelse tempoga muutuvas maailmas on mõningad asjad endiselt must-valged, nimelt ei kujuta mina küll ette kuidas Orgazmot(1997) vaadates oleks võimalik äraolevale seisukohale jääda, see huumor paneb sind kas naerma nii et tilk püksis või õudusest karjudes toast põgenema. Parker ja Stone teevad seda mida nad kogu aeg teinud on, aga nad oskavad seda õnneks hästi. Ehk siis kui on pisimgi kahtluseuss, et äkki nende pakutav huumor on liiga vulgaarne ärge hakkake ennast üldse traumeerimagi, ma olen kindel et kui natuke klõpsida, siis mõni kanal teile ikka Beethovenit(1992) näitab.

naughty twins

legendaarne "hedgehog"

I don't wanna sound like a queer or nothin'...
hindamatu

Ilming Taevaäärel

Ridley Scott on filmikunstile teinud sama mis Bob Beamon või Florence Griffith kergejõustikule. Tahet nagu oleks aga vaatad mis kõrgusel/kaugusel märk maas on ja vajuvad käed jõuetusest rippu. S..ta filmi teha ju ei tahaks aga kuidas teha paremat filmi kui Alien(1979)? Ja see on täiesti paratamatu, kui sa teed kosmoseõuduka, siis hakkavad inimesed seda Tulnukaga võrdlema ja nii tulebki kiita lavastajat juba sellegi eest, kui ta üldse selles žanris kätt julgeb proovida.
Anderson proovis ja tulemus, Event Horizon(1997), ei ole üldse mitte paha. Mitte just super hea, selleks on Laurence "I Believe" Fishburn liiga pildi peal, aga täitsa soovitatav.
Kes on lugenud härra Gibsoni lühijuttu "Hinterlands" siis midagi sarnast on ka kosmolaeva Taeväär pardal toimumas, seitse aastat on laevuke kadunud, ootamatult on ta tagasi ja all hell brokes loose. Sam Neillile täitsa sobivad sellised hullumeelsed rollid, karakter oleks küll väärinud rohkem arendamist, liig äkki sai pimedust kartvast teadlasest cenobite, aga teiste osalistega võrreldes siiski mäekõrguselt parim.
Muideks, tasub grupis vaatamist, film võimaldab väga sügavaid teemaarendusi religiooni teemadel, hinged, nende olemus, põrgu...

Näotu lugu

Öisel maanteel sõidab üks närvilise olemisega naine, tagaistmel loksumas ilmselgelt elutu keha. Sobivas kohas poetab naine aga surnu jõkke ja edasi hüppame ajas juba hetke kui sandarmid ootavad oletatavat isa tuvastamisele, tegelikult küll kahte oletatavat isa, aga et esimene laibas oma tütre ära tunneb ei lasta teist eeskottagi. Loomulikult ei ole aga asjad nii nagu nad alguses paistavad ja selgub kurikaval plaan, mille eesmärgiks on autoõnnetuses viga saanud tütrekesele näo külge tagasi kõpitsemine.
Selline siis on lühidalt Les Yeux Sans Visage(1959) sisukokkuvõte. Sisu iseenesest selle filmi kõige tugevam külg muidugi ei ole, see on küll korralik ja areneb suht koht loogilist rada pidi aga üllatusi praktiliselt ei olegi, kui ikka filmi alguses puuris koeri näidatakse, siis on selge, et kellegi need elukad filmi lõpus maha murravad.
Kiita tuleb aga prantslasi õhustiku eest, mustvalge film võimaldab väga meeldivalt igasugu varjudega mängimisi ja must verd kasutatakse ka palju kokkuhoidlikumalt kui punast. Õõvahetki on üldse loetud hulk, kuid need on mõjusad ka tänapäeval, võibolla just tänu sellele, et ei ole välja mindud verega mökerdamise peale. Õhustikust rääkides ei saa kuidagi mööda ka helitaustast mille on filmi tarbeks kokku pannud Maurice "Jean Micheli isa" Jarre, muusika ei hüppa küll näkku vaid püsib diskreetselt tagaplaanil, kuid annab siiski oma hindamatu panuse kõheduse tekitamises.
Mis mind vaevama jäi on küsimus, et äkki see autoõnnetus ei olnudki päris õnnetus, sest selline maniakk kes käib ringi ja noortel neidudel näost nahka maha nülib ei sünni mitte päris üleöö. Oli ju doktor ise see kes roolis istus ja kihutas kui pöörane. Ehk mõtles vanamees, et loomkatsed lähevad juba päris hästi, paras aeg on ka inimeste peal kätt proovida, aga korraliku pereisana ei tahtnud naise ja lapse seljataga susserdada ja kaasas ka nemad oma hullumeelsusesse.
Üldiselt aga prantslased on juba vanadest aegadest osanud inimesi hirmutada, nii et kui À l'intérieur(2007) teile liiga verine tundus siis alternatiiv on Eyes Without a Face näol täitsa olemas.

rääkides liikusid vaid silmad, samas et mask oli väga loomulik oli tulemus küllalt sürr

halastajaingel laskus maale ja päästis kõik rõhutud ikkest vallale...
lõpp oli natuke ülepingutatud

Maavõistlus

Pärast seda, kui Sonic Roots ja Mannhai olid esimesel poolajal Soome 2 väravaga ette viinud, suutis No Big Silence kohe teise poolaja alguses ühe kolli tagasi lüüa ja nüüd loodavad fännid, et kogu kohtumise jooksul teravalt tegutsenud Me, Myself & I suudab vähemalt viiginumbrid tabloole tuua, seejuuures on ju eestlastel varumeeste pingilt võtta ka veel näiteks Singer Vinger.
Ehk siis olen viimasel ajal usinalt rokki kuulamas käinud. Ja lähen veel, filmidest aga vaadake ja kuulake vahepeal Dr. Horrible's Sing-Along Blogi (Metsavana seletab pikemalt). Lähitulevikus on küll oodata ka filmiteemalist posti aga seniks, laulge kaasa!
Muideks, kodusel trofeeriiulil on oma koha kõrvu sisse võtnud Sonic Rootsi tamburiin ja NBS'i trummipulk. Huvilistele ekskursioonid ;)