Vägev etendus / Performance(1970)

Arvestades, et Paint it Black pani 66. mõlemal pool Atlandit tabelites esimeseks, siis võib vist öelda küll, et Mick Jagger olid Performance filmimise ajal juba superstaari staatuses. No igatahes piisavalt kuulus, et ta üksi filmi välja kanda jõuaks.
Nii et ootasin sellist mõnusat muusikafilmi, kus Jagger musitseerib ja teised näitlejad talle plaksutavad. Võibolla midagi sellist nagu Tommy(1975) oli. Produtsendid jällegi olid midagi Hard Day's Night(1964) sarnast lootnud. Petta saime kõik, ainult et erinevalt neist ei puhkenud ma tegeliku tulemust nähes pisaratesse.Maffiaperekonna hard man satub tööülesannet täites veel kõvema mehe selga, kes sõbrad kokku võtab ja meie kangelasele mõistust pähe panema läheb. Taguotsa kaudu. Juhtme abil. Keegi saab surma ja mees peab situatsiooni jahtumist ootama kuulsusekoormast tüdinud rokimehe (Jagger) ja tema saatjadaamide seltskonnas. Rusikakangelane hipikommuunis. See ei lõppe mitte hästi.Seks, vägivald ja narkootikumid. Mis saab siin rahastajatele mitte meeldida. Kui see rahvast kinno ei meelita, siis ei meelita ju miski. Jama oli selles, et kogu seda lugu esitati suhteliselt veidras pildikeeles. Veider on hetkel parim sõna millega ma filmi visuaalset poolt kirjeldada oskan. Psühhedeeliline oli ka kaalumisel, aga see kataks ainult ühe osa sellest väärt filmist. Küll parima osa, aga jääme siiski veidra juurde.Kasutan jällegi Cafe Fleshi näitena, et veider pildikeel üksinda veel väga head filmi ei tähenda. See küll aitab kõvasti kaasa, aga midagi võiks nagu veel olla. Performance miski on tempomuutus. Filmi jaguneb kenasti nelja ossa ja kõik need osad on erineva tempo ja erineva tonaalsusega. Esiteks on selline kiire ja jõuline vägivalla osa, mis mulle tõi kohe Tarantino Marukoerad meelde. Järgmiseks põrkuvad erinevad maailmavaated. Ratsionaalsus spontaansusega, kui sobib. Samas see põrkumine toimub umbes kahe liustiku kokkupõrkamise kiirusel. Kuldset keskteed ei paista igatahes kuskilt. Seda keskteed ei olegi, järgmine muutus, psühhedeeliline orgia ja jõud vannub vaimule alla. Ongi lõpp? Ei, üks muutuja on meil tähelepanuta jäänud, tempo aeglustub taas ja nüüd alles läks veidraks. Ma ei hakkagi mitte teesklema, nagu oleks kogu filmi finaalis toimunud tegevus mulle mõistatav olnud, et kõik need ideed ja sümbolid minuga valjul häälel rääkisid. Tasakesi sosistasid ja midagi ma sellest sosinast ka aru sain. Piisavalt.Sulle, kulla lugeja, ei oska ma muud soovitada, kui et vaata ise. Võibolla räägib see väärt film sinuga kõvema ja selgema häälega. Võibolla. Võibolla keerab aga oma kauni pea kõrvale ja pomiseb ainult omaette pihku midagi. Üldiselt tasub proovida.

the force is strong with this one