Vähe sellest, et vanasti rohi rohelisem ja taevas sinisem oli, aga mõelge korraks milliste suurepäraste postritega üks puberteedik enda toa seinu sai katta. Audrey Hepburn, Gina Lollobrigida, Sophia Loren, Jane Fonda ning Elizabeth Taylor, kui mõne näitega piirduda. Kes meil täna on? Scarlett Johansson. Ning veel enne, kui mõni anonüümik tuleb siia kommentaariumisse kellegist Transformerite staarikesest jahuma, paluks tähelepanu pöörata faktile, et lisaks apetiitsele välimusele on eelpool nimetatud naised ka enam kui pädevad näitlejad.Just seetõttu lugesin kurbusega teadet Elizabeth Taylori surmast ja isikliku väikese austusavaldusena sättisin end Suddenly, Last Summerit vaatama.
Ning sain rohkem kui oodata oskasin. Tenesse Williamsi näidendil põhinevas linateoses lööb nimelt Elizabethi kõrval kaasa ka keegi Katharine Hepburn. Mis tähendab täpselt seda, mida oletada võibki. Kõik ülejäänud osalised on lihtsalt taustamaterjaliks, tegelasteks, kelle küsimised ja mõtteavaldused kahel suurel särada lasevad. Katharine oma tuttaval jõulisel ja Elizabeth veidi hillitsetumal viisil.Lugu ise on aastatega oma šokiväärtuses kahjuks kaotanud. Oma poega narruseni armastanud ema laseb oma õetütre hullumajja pista, sest peab tema versiooni poja surmast poolearulise lalinaks. Vähemalt püüab end selles veenda. Ning kui satub lugema uuest revolutsioonilisest ravimeetodist, lobotoomiast, püüab üht noort kirurgi veenda neiu peal seda operatsiooni katsetama.
Tekst on muidugi teatritükil põhinevale filmile kohaselt terav ja laseb peategelastel end suurteks mängida, aga kuna tükikese ajust välja lõikamine on ravimeetodina oma aktuaalsuse kaotanud ning ka hiljem sisse toodud toonased kuumad teemad põhjalikult maha jahtunud, siis päris nii võimast elamust, kui Cat on Hot Tin Roof ja Who's Afraid of Virginia Woolf? siit ei tulnud, kuid kui võrrelda näiteks Kuninga Kõnega, siis oli Suddenly, Last Summeris tõeliselt vingeid näitlejatöid täpselt poole rohkem.
0 comments:
Postita kommentaar