Taaskord sipelgate elust

Mitte et ma tahaksin ennast kirjandusmaailma suurkujudega nagu S. Vesipruul või K. Trout võrdlema hakata, aga ega see filmiblogija elu ka meelakkumine ei ole. Istud juba arvuti taga, sõrmed on klaviatuuri peal valmis, aga no ei tule kuidagi vaimu peale. Selle asemel paned hoopis mõne seriaali või filmijupi mängima, et vaatan veel selle ära ja siis kirjutan korraga mõlema kohta. (Minu) õnneks, (lugeja) õnnetuseks kutsub aegajalt mõni linateos aga esile seisundi, mille tagajärjeks postitus, mille läbilugemiseks tuleb rohkesti aega (vähemalt kaks minutit) varuda.
Siirdumegi aga nüüd sissejuhatuse juurest edasi tänase põhiteemani, milleks on intrigeeriva nimega Citadelle assiegee(2006). Stalingradi blokaadi näitamise asemel on prantslased oma filmi teinud aga hoopis termiitidest, nende igapäevaelu võludest ja valudest. Esiteks lööb välk sisse puusse, mille alla töökad putukad on oma kodu ehitanud, nii et suur oks nende elamise peale kukub ja seda kõvasti räsib ning vaevalt jõuab suits hajuda ja taastamistööd alata, kui paduvihm purustatud lossi ja selle asukaid uputada ähvardab. Lisaks on veel mägedest mustade röövsipelgate hord lähenemas, nii et pinget ja põnevust tuleb veelgi juurde.
Ja seda täiesti tõsiselt, tõesti on põnev vaadata, kuidas vesi muudkui kerkis ja mudavool aina sügavamale pessa tungis ning vaenuvägigi pesale järjest lähemale jõudis. Nähes millise sihikindlusega "Must Hord" edasi liikus ja teel nii muuseas ka ühe maduussi maha võttis tuli rahumeelsele termiidiperekonnale vaid kaasa tunda. Ning kui eepiliste mõõtmetega lõpulahing lõpuks kätte jõudis, tasuti kogu ootamise vaev kuhjaga, see on ikka õudne mis kaks putukat üksteisega teha saavad, enne kui üks liigutamast lakkab. Vaid deus ex machina kallutas lahingu tulemuse päris viimasel hetkel meie vaprate kangelaste kasuks ja päästis kuninganna ära õgimisest.
Tänu vähesele keeleoskusele mingeid põnevaid fakte termiitide elust kahjuks teada ei saanud, kuid seda enam sai keskenduda visuaalsele poolele, mis pehmelt öeldes oli täiesti hämmastav. Väga pead vaevamata tulevad meelde kaks kuulsat filmi, mis on sama kuulsate filmide tegemisest tehtud, Hearts of Darkness(1991) ja Shadow of a Vampire(2000), mina vaataks hea meelega dokfilmi selle konkreetse dokfilmi tegemisest. Kui palju neid kaameraid seal töös oli, kuidas operaator ennastsalgavalt hea kaadri nimel sipelgapesas külitas, kuidas on võimalik selliseid asju üldse filmida? Kuidas on võimalik näidata kuningannat, kes peaks ju olema pesa sees nii sügaval peidus, nii nagu oleks ta sul peopesal?
Lähtudes eeldusest, et kõige lihtsam/lühem seletus on kõige parem seletus, siis jäi kohati lausa selline tunne (siiras lootuses, et see vandenõuteooria tõele ei vasta), et kogu võtteplats on stuudiosse üles ehitatud ja lavastaja käes on pult, mille peal on nupud "äike lööb puusse", "paduvihm uputab pesa", "vaenulike sipelgate rünnak" jne.
Igatahes stsenaristina oleks mul lausa piinlik sellist filmi vaadata, dokumentaalfilm sipelgate elust pakub rohkem põnevust, kui enamik blockbusteritest. Philippe Calderoni ja kogu tema võttemeeskonna ees müts maha.

kuninganna tööhoos...
... ja uppumisusrma äärel
Üks küsimus jäi mind tegelikult vaevama, kui kiiresti on näiteks Paraponera clavata pesakond võimeline inimese elimineerima ja seejärel konsumeerima?

pöörake tähelepanu komandopunktile, kus kindralid lahingusse tormavaid lihtsõdureid ergutavad

väikene sümbol ka lõpetuseks