Üks lugemishuviline naisterahvas

Nagu ootamatult selgus, siis suured filmigurmaanid Blond ja Metsavana said naiste käest pähe. Televiisor on ikka saatanast. Mõtsin mina, et üks tore väike Stephen Kingi raamatu põhjal vändatud filmijupp sobib kenasti terve seltskonna filmimaitsele ja siis teatasid neiukesed-noorukesed, et nemad on seda filmi juba telekast näinud. Aga et meie ei olnud ja väga kõvasti ei protestitud ja veini me olime ka ettenägelikult juba lahti korkinud, siis me vaatasime ikkagi Misery(1990) ära.
Täiesti tavaline survival, muust maailmast ära lõigatud tegevuspaik, õnnetu kirjanikuhärra, kes meeltesegadushoo ajal otsustas lumetormis väikese lõbusõidu? teha ja satub veidi ekstsentrilise halastajaõe hoolealuseks. Madam otsustab, et seni kui mehel jalad jälle kandma hakkavad võib ta ju vabalt oma uue teose kallal nokitseda, mingit sundi loomulikult ei ole. Ja mees otsustab naise mingite rohtude abil uimastada ja siis ta abitut seisundit ära kasutades põgeneda.
Tegelikult küll oleks tegemist täiesti tavalise ellujäämiskursusega, juhul kui Kathy Bates'i (sugulus Norman'iga teadmata) näitlejaanded piirduksid koeravilena kriiskamises ja mootorsaega maja ümberdekoreerimises. Õnneks see nii ei ole. Kati kickib assi nii et vähe ei ole, tipphetkeks loomulikult Odishon(1999) järel teine koht tabelis "judinaid tekitavad vigastused jalgadele". Enamasti näeb ta aga lihtsalt selline välja, et mina oleks tõsiselt kaalunud enda majast hammastega välja närimist. Millest ei oleks loomulikult mitte halligi kasu olnud, aga siiski. Pigem surra metsas külma kätte, kui kui sellise naisega ühes majas edasi elada. Pigem õudne lõpp, kui lõputu õudus.
Ning mis kõige naljakam, kõigi nende hetkede vahel oli ka momente, kus tundsid vaesekesele, naisele siis, isegi kaasa. Oli ju elu teist kõvasti räsinud ja lõppude lõpuks, tahtis ka tema ju ainult natukene armastust. All you need is love.
Akadeemia kinkis Kathyle igatahes täiesti teenitult kullast mehikese. Tubli tüdruk. Ja hea film. Muideks niipalju kui mina suudan oma halle ajurakke pingutada, siis ei tule mulle küll rohkem Kingi lugusid meelde, mis ilma igasuguste üleloomulike nähtusteta hakkama saaks.