Max Payne

Esmakülastus Baltimaade moodsaimasse kinokeskusesse. Päriselt ka. Mõned tähelepanekud. Reavahed meeldivalt laiad, kui lõpuks oled toolil mugava asendi suutnud saavutada, aga heli on küll liiga kõvasti, igakord kui filmis pauku tehti tekkis tahtmine mingist nupust valjust maha keerata.
Vaadatud film siis Max Payne(2008). Negatiivse poole pealt - Mark Wahlberg, sel mehel ei ole ju näos ühtegi musklit. Positiivse poole pealt - muus osas täitsa kobe vaatamine. Ma olen ka kunagi ammu ammu mängu mänginud ja mulle kohe väga meeldis, et oli suudetud see mängulinn ka kinolinale manada. Seesama trööstitu metropol, kus kogu aega mingit saasta taevast alla sajab ja kõik on hall ja elutu. Tänavatel ei näe prakatiliselt üldse muid tegelasi peale Max Payne ja Co.
Ja kui nüüd mälu ei peta, siis mäng oli ju suures osas, lisaks masendavale linnapildile, üles ehitatud poosetamise peale. Kuidas Max aegluubis nurga tagant välja lendab, kaks püstolit käes tuld sülgamas. Minu meeldivaks üllatuseks kasutati filmis seda võtet minimaalselt, selle asemel et mäng üksühele üles võtta, kasutati natuke oma pead ja filmi esimene pool oli hoopis pingeline noir, kus pauku tehti minimaalselt. Kui seda joont oleks suudetud lõpuni hoida siis oleks ma super rahul olnud, nüüd ma olen lihtsalt rahul. Mulle selles mõttes meeldib niiviisi tünga saada, kui ootan karmi actionmöllu, aga pakutakse midagi sutsu paremat.
No ja siis need õnnetud inglid. Mismoodi oleks siis parem olnud Valkyre nimelise hallutsinogeeni poolt esile kutsutud nägemusi kujutada? Pisikesed punased kuradikesed? Raamatus piisab jah, kui öeldakse "sõnulseletamatult õudne", filmis oleks suht mage, kui Max ühel hetkel seisma jääks kaamerasse vaataks ja teataks, et hetkel ta näeb sõnulseletamatult õudset nägemust.

Rag Na Rock