Jätkame huumorilainel. Prantslaste Diner de Cons(1998) jättis täielikult mulje kinolinale mugandatud teatrietendusest. Sellisest etendusest mida Vana Baskini Teater võiks vabaltmängida. Tegevus toimub suures osas ühes toas, erinevad tegelased jooksevad sisse välja ja vaatajal on nalja nabani.
Filmi sisu on sama eksitav nagu minu postituste sissejuhatused, lubatud söömaaja asemel näidatakse hoopis millist hävingut on üksainuke terava taibuga maksuametnik võimeline külvama, kui sa ta juba oma korteiuksest sisse oled lubanud.
Iseendalegi üllatuseks avastasin, et olen varase Fabrice Veberi talendi asutaja juba pikalt olnud, umbes niisama kaua kui üldse suutsin niikauaks ühe koha peal püsida ja terve filmi järjest ära vaadata. Retour du Grand Blond(1974), Jouet(1976) ja Fugitifs(1986). Uuematest töödest kahjuks midagi nii head seni kõrvale ei olnud panna. Nüüd on.
Monsigneur Pignon on auga ära teeninud maailmameistri tiitli, täpselt nii nagu see filmiski välja öeldud sai. Nii loll lihtsalt ei saa olla, kui just ei ole poliitikuga tegemist. Antakse küll ka temale oma hetk positiivselt säramiseks ja see on see hetk, kui ka vaataja pannakse ennast süüdi tundma, et varemalt mehikese üle mõnuga naeru pugistas. Aga see hetk möödub kiiresti.
Korralik vana kooli prantsuse komöödia, kohe nii vana kooli tundega, et mobiiltelefon ja laptop rekvisiitidena mõjusid väga ebardlikult.
0 comments:
Postita kommentaar