Ratastoolis gladiaatorid

See on täiesti müstiline kui palju on maailmas erinevaid spordialasid. Veelgi müstilisem on see, et enamik neist on lives täitsa põnevad vaadata, ilmse erandina pikamaa käimine ja Eesti koondise etteasted pallimängudes. Viimased on vahel naljakad, enamasti aga lihtsalt masendavad.
Seega siis, kui minule sai teatavaks fakt, et keegi on teinud dokfilmi ratastooli-ragbist ja suuremale osale vaatajaist on see väga meeldinud, tekkis vastupandamatu tung ka ise Murderball(2005) ära näha.

Pärast filmi vaatamist olen ma seisukohal, et MTV-l tuleks keelata dokfilmide tegemine. See ei ole mingi muusikavideo, kus kaamera peab värisema, tõmblema ja mööda maad roomama. Ning iga kord kui muusika mängima hakkas tõusis volume level kahekordseks. Ehk 60 aasta pärast oskan ma seda hinnata, aga praegu käis lihtsalt kõrvust valu läbi iga kord kui tümm käima pandi.
Sisule ei ole õnneks midagi ette heita. Tükk tüki haaval kasvatatakse igale peategelasele filmi lõpuks liha luudele. Treener, kelle elu motoks paistis olevat If you ain't first, you're last, erinevail asjoludel ratastooli sattunud mehed, kes auto, kes mootoratta, kes kurja haiguse läbi. Täiesti ausalt, mina ei kujuta ennast sellises olukorras ette. Vähe sellest, et jalad ei kanna, sa ei saa tervituseks korralikult kättki suruda. Ja kui sa siis näed, kuidas mehed on aastaid vaeva näinud ja sellest ikkagi ei piisa, siis hakkad mõtlema, et kuidas ja millega sellist asju üldse võrrelda. Eks ta muidugi oli aimatav, et lõpp läheb emotsionaalseks ära ja ma küll püüdsin väärikust säilitada, aga no kurja, võttis ikka silmanägemise ähmaseks ära.

Montaaž, heli ja rahvusliku uhkuse promomine (selles mõttes, et ise on süüdi, et Joe üle jooksis) kiskusid üldmuljet küll alla, aga siiski kindel vaatamissoovitus.