sina hääletad, mina vaatan

10 oktoober 2008

Noorus on hukas

Excorcist(1973), Carrie(1976), Firestarter(1984), Poltergeist(1982). Tahes tahtmata tekib tunne, et (vähemalt popkultuuris) enamik üleloomulike juhtumeid aetakse laste/noorukite/teismeliste kaela. Neist lähtuv määratu psühhokineetiline energia on selleks sütikuks, mis aitab kriitilise piiri saavutada ja seejärel mängeldes ületada.
Children of the Corn(1984) läheb veelgi kaugemale, mõttejõuga mässamise asemel võetakse kätte sirp ja tehakse nii oma seisukohad selgeks.
Tegelikult on see on ju natuke naljakaski. Milline teine liik veel kardab oma järeltulijaid? Laps on nagu loodusjõud, etteaimamatu ja kontrollimatu. Ning mida noorem, seda egoistlikum. Vanad rebased armees on selle ammu ära jaganud ja nii on must mander täis pisikesi poisse, kes püss seljas mööda metsi ringi tambivad ja teiste pisikeste poiste pihta tulistavad.
Kui sellest olukorrast saan ma veel kuidagi aru, näljasurm (kas siis toidu või narkotsi poolt põhjustatud) oleks ilmselt teiseks alternatiiviks. Aga see kuidas "arenenud" riigis võib üks laps ennast jumalaks pidama hakata ja "maisilast" teha jääb mulle küll mõistetamatuks. Pinged ikka väga lakke lähevad ja muud moodi neid maandada ei oska, siis peksa pihku. Ei suuda küll hetkel meenutada, et kunagi peale seksi oleks tekkinud vastupandamatu tahmine minna ja püssist pauku teha.
Vot selliseid mõtteid kutsus esile Akira(1988) vaatamine. Ma lihtsalt ei suuda sellise konseptsiooniga leppida. Muidu oli film täitsa vaadatav, mürtsu tehti kõvasti ja digimuutumine sai ka lõpus teoks. Helitaust meeldis väga, just see bambusksülofon? taustal.

2 comments:

metsavana ütles ...

Sul pole ikka seda animesoolikat ma vaatan.

Kalver ütles ...

keegi meist ei ole täiuslik :)