sina hääletad, mina vaatan

24 oktoober 2008

Tulesäde

See on nüüd esimene kord, kui olen ühes vanas mustvalges komöödiafilmis pettuma pidanud. Ball of Fire(1941) lihtsalt ei olnud naljakas. Ideel ei ole viga miskit, maailma parimat entsüklopeediat kirjutavad teadurid avastavad "S" tähes juures, et slängi kohta kirjutatu on lootusetult aegunud. Ja nii siirdubki kõige noorem (kõige lollim) laia ilma tõeliste inimestega suhtlema ja kaasaaegsemat slängi koguma.
See on ju lausa hirmus, kui palju erinevaid võimalusi on teha nalja eluvõõraste kuivikute üle, aga selle asemel lastakse liugu kahe nalja peal. Vanad professorid lähevad täkku täis, kui segastel asjaoludel satub neile kõnekeele peensusi seletama nooruke neiuke, kes ostab endale uue ülikonna, kes leiab, et tema seltskonnatantsu oskused vajavad lihvimist jne. jne. Teine nali on see, et osad tegelased räägivadki ainult miskit mõistujuttu, laused koosnevadki ainult võrdlustest, vaimukustest, ümberütlemistest ja sidesõnadest. Kes see kurat niimoodi räägib? No ei ole naljakas.
Kaks positiivset asja oli õnneks ka, siis kui õpetlased oma teadmisi kasutasid maffiale koha kätte näitamiseks ja Gene Krupa etteaste. Sattusin ükspäev telekast vaatama miskit muusikadokumentaali, kus erinevad trummarid kurtsid, kuidas neile fännid üldse tähelepanu ei pööra ja bändis on nad tähtsuselt umbes samal tasemel kui üks keskmine transamees. Mõttetu hala muarust, trummid on nagu kõige vingemad intstrumendid üldse, tuleb end lihtsalt rohkem kuuldavamaks teha. Led R kontserdil on kõige lahedam osa alati olnud see, kui Moby Dick trummisoolo ajal rahvas iga nätaka peale hõiskab. Vot.

soolo, esmalt trummidel...
ja siis tikutopsil :)
vana hea päikesejänkuga tule süütamise nipp

0 comments: